“Maestro Eri Klas oli harukordne ja ainulaadne inimene, seda kinnitavad kõik, kes temaga on kokku puutunud — ta oli hea inimene, suur inimeste sõber, suhtles alati inimlikul pinnal ega teinud inimestel vahet sõltumata nende positsioonist, ametist, rahvusest, muusikalistest või sportlikest eelistustest. Ta oli ääretult hooliv ja osavõtlik ja ükskõik, kuhu ta läks või kellega suhtles, oli tal alati midagi muhedat või humoorikat öelda, mis võttis kohe pinged maha,” sõnas Saar.

“Erile meeldis hea nali ja heal meelel naeris ta ka enda üle — kui jutuks tuli tema kuulsus, meeldis talle meenutada üht juhtumust Saaremaalt — olles suur lestakala armastaja, läks ta Georg Otsa hotelli restorani ja palus endale serveerida praetud lesta. Sai ka sel päeval, aga pealtnägijate kinnitusel hargnes restorani köögis järgmine dialoog — kui ettekandja oli tellimuse kokale edastanud, käskis kokk öelda, et lestaga läheb kauem. Ettekandja keeldus aga resoluutselt seda tegemast, kuna tellija olevat Georg Ots isiklikult!” rääkis minister.

“Eri Klasile oli antud palju ja ta andis veelgi enam vastu. 40 aasta jooksul peadirigendi, kunstilise juhi ja nõukogu esimehena kujundas ta Estonia teatri, mis oli tema teine kodu. Igasse algatusse suhtus ta õhinaga, ta oli armastatud ja oodatud dirigent nii sümfooniaorkestrite ees kui kergema muusika üritustel. Eri jaoks oli oluline, et muusika kõnetaks ja ilmselt me tihti ei teadvustagi, kui palju Eri Klasi looming meid iga päev saadab — "Kevade" ja "Viimse reliikvia" filmimuusika on sisse mängitud Eri dirigeerimisel. Eri ei lähe päriselt ära — ta on jätnud jälje muusikasse, Eesti riiki, meisse kõigisse, tema tehtud töö ja saavutused ja armastus elavad koos meiega edasi!"