Kui USA armee endise eriüksuslase VIIDO POLIKARPUSe elust film vändataks, saaks sellest paljude kannapöörete ning uute alguste jada.
#p2P#Viido Polikarpus (56) kolis kaheksa aastat tagasi Ameerika Ühendriikidest Eestisse elama teadmisega, et see on aasta kestev «ajutine projekt». Toonane Eesti Kaitsejõudude juhataja Aleksander Einseln kutsus kogenud sõjaväelase Polikarpuse endale nõunikuks. Nüüd on Polikarpus täiega siia kolinud, peab Tallinnas Eesti Maja restorani, annab välja ajakirja Global Estonian, kirjutab raamatut ning laseb peagi välja CD-plaadi oma lauludega!
Kuramuse prantslased!
Kuigi nüüdseks on möödunud üle kolmekümne aasta, kui Polikarpus Ameerika sõjaväe «roheliste barettide» eriüksusest lahkus, ütleb ta USA armee kohta endiselt «meie». Ja kuigi sõjaväega ei seo teda enam miski peale Eesti Kaitsejõudude peastaabis töötava abikaasa Heli, on Polikarpusel Iraagi sõja kohta nii mõndagi arvata.
Erinevalt paljudest peab Polikarpus sõda vajalikuks. Ta võrdleb Iraaki majaga, kus inimesed tülitsevad, kaklevad, tapavad, aga muu maailm käib mööda ega kutsu politseid.
Endine eriüksuslane on peaaegu kindel, et Ameerika eriüksuslased, urban guerillad, keda on treenitud linna vaikselt sisse imbuma, on Bagdadis ammu kohal ja teevad oma tööd. Erariietes ja märkamatult, et selleks hetkeks, kui maaväed päral, oleks neil võimalikult palju elutähtsat infot linna, inimeste, strateegiliste punktide ja muu kohta. Polikarpuse väitel saab sõda läbi kohe, kui väed Bagdadi jõuavad.
Viido on veendunud, et diktaator Husseini kukutamine toob õnne Iraagile ja kogu maailmale. Ja et Eesti on asunud Ameerika poolele, toob õnne Eestile. See näitab, et Eesti on usaldatav riik, kellega võib arvestada. Iseäranis pettunud on Polikarpus Prantsusmaas. Ta kruvis isegi oma Peugeot’l lõvimärgi eest ära, et mitte näidata, et sõidab Prantsuse masinaga.
Tema karjäär «rohelise baretina» algas aga Vietnami sõja ajal, kui sõdur olla oli tema meelest auasi.
Kuidas sai teist sõjaväelane ja eriüksuslane?
#p7#See oli 1964. aastal. Olin ülikoolis, aga mul tulid kodus pahandused. Raha sai otsa ja läksin isaga tülli. 1966. aastal tahtsid kõik sõjaväest pääseda ja astusid ülikooli, aga mina tegin just vastupidi — läksin ülikoolist vabatahtlikult sõjaväkke. Kuna ma oskasin masinakirja, pandi mind staabi sekretäriks. See mulle küll ei meeldinud, sest tahtsin olla kangelane!
Siis tuli mõte proovida ohvitseride kooli Fort Benningis. See oli väga hea, väga range kool, väga raske oli sinna sisse saada, aga ma tahtsin tõestada, et saan sisse. Ja ma sain! Aga see, kuidas ma sinna läksin, oli terve komöödia.
Nimelt?
Ooterezhiimi ajal olin brigaadi kunstnik, maalisin kindralite naistest portreesid ja muud sellist. Kuidagi jäin kahe silma vahele, nii et mind ei puudutatud. Selle aja jooksul kasvasid mu juuksed väga pikaks, nägin välja nagu metslane. Ja õhtul enne seda, kui pidin lennuki peale minema, korraldasid sõbrad mulle ärasaatmispeo. Läksin siis lennukile, kitarre üle õla, talvevormis, juuksed pikad, silmad punased, metsikus pohmellis. #p5#
Üks naine hakkas minu käest pärima: kuhu lähed, sõdur? Mina: Columbusesse Georgia osariigis. Tema seepeale: sa sõidad siis ju vales suunas, see lennuk läheb Columbusesse Ohios. (Ameerika kaarti vaadates ilmneb, et need kohad on teineteisest väga kaugel — toim.)
Lennuk oli juba stardirajal, siis toodi mingi käru ja mind võeti lennukilt maha. Mu asjad jäid aga sinna, nii et lendasin ainult oma kitarrega ohvitseride kooli.
Jõudsin kohale. Kõik vaatasid mind nagu mingit ilmutust. Seal oli ju jube palav, aga mina olin talvevormis, kõik need pikad juuksed, kitarr ja punased silmad.... Nad arvasid, et olen vales kohas.
Üks eestlane õppis ka seal, too ei julgenud minuga esimesed nädalad suhelda. Kõik arvasid, et kukun välja, kuna olen mingi imelik! Aga ma tahtsin tõestada, et nad eksivad ja ma lõpetan selle kooli ohvitserina. Keegi ei uskunud peale minu enda. Aga ma lõpetasin.
Mis edasi sai?
Pärast kooli lõpetamist pidi täitma soovide ankeedi: kuhu tahad teenima minna. Mina tahtsin, et mind saadetaks Vietnami, keeleõppe soovi panin samuti «vietnami». Ma ju tahtsin olla kangelane!
Aga olin juba liiga hästi treenitud, nii et sõtta mind ei saadetud. Sinna saadeti treenimata sõdureid. Kuna lõpetasin ohvitseride kooli väga hästi, määrati mind eriüksusesse, «rohelistesse barettidesse».
Kui treenitud te olite?
«Rohelised baretid» olid tollal ainukesed Ameerika sõjaväes, kellel oli luba kanda baretti, selle pani paika juba J. F. Kennedy. Üksuse ülesanne oli treenida kõikide vahenditega, mis Ameerika sõjaväel üldse olemas olid, et hiljem omakorda treenida teisi.
Treenisime enesekaitset, lõhkeainetega töötamist, kommunikatsioone. Olen ka tankikomandant. Ja igaühel oli oma eriülesanne. Mina olin S.A.D.M. officer ehk small atomic demolitions munition — väikeste tuumarelvade lõhkamise ohvitser. Minu ülesandeks oli hüpata langevarjuga, tuumapomm kaasas, ja see paigaldada.
Jaa-jaa, meil olid kõik need tuumaasjad. Siis olid ju kuuekümnendad ja arusaam tuumarelvadest oli hoopis teine kui tänapäeval. See tundus väga tavalisena. Meil oli ettekujutus, et tulevikus töötavad kõik asjad tuumajõul: autod, jalgrattad, kogu tehnika. Õnneks ei tulnud mul kunagi päriselt tuumapommi plahvatama panna. Tegelikult oleks see olnud enesetapp, minust oleks tolm järele jäänud.
Aga need asjad, millega treenisin, olid kõik väga kallid. Ja me harjutasime kõikide relvadega. Meil ei olnud nii nagu siin Eestis, kus sõdurid saavad kolm–neli kuuli. Meil oli neid lihtsalt lõputult — kuule ja granaate, kõike.
Kui kallis teie koolitus oli?
Tavalise noorsõduri treening maksis miljon dollarit. Minu treening... juba ohvitseride kool maksis mitu korda rohkem, langevarjuri kool teist sama palju, ja kõik ülejäänud treeningud maksid omakorda. Praeguses rahas mitukümmend miljonit dollarit. Sellepärast mind ei saadetud sõtta ka, et minu treening oli liiga kallis, et sinna minna ja lasta end ära tappa. Ja peale raha nõudis ju eriüksusesse õige inimese leidmine tohutult otsimist.
Millised hüved olid ohvitseridel?
Ohvitser võis elada, kus ise tahtis. Korter maksti kinni. Palk oli väga hea, elasime päris hästi. Mul oli uus auto, 1967. aasta Mustang, nahk-
sisuga.
Olin tollal väga suur piduloom. Ühelt poolt olime ennast täis, meid ei tahetud karistada. Meid pidid kõik kannatama, samas meid kadestati. Meil oli omavaheline nali, et kõik, mis meile teha saab, on saata Vietnami. Seal kulub kõigest 17 minutit, siis oled juba tagasiteel. Kirstus. Siis me olime sellised, natuke ülbed.
Näiteks oli Saksamaal selline lugu. Istusin ohvitseride baaris, olin natuke vintis. Sisse tuli üks maaväelane ja küsis, kuidas temast võiks saada langevarjurikooli õpilane. Inglise keeles on siin sõnamäng «How can I become an airborn?», mis tähendab ka: kuidas ma saaksin õhku tõusta. Viskasin ta siis aknast välja, teiselt korruselt, aga see ei olnud eriti kõrge. Ise hüppasin järele ja hüüdsin: «Airborn!» Selliseid asju sai, jah, tehtud.
Aga teenisime hästi, sest treenides saime päevaraha, samuti oli tasu iga hüppe eest.
Kas kahetsete, et polnud tõelises sõjas?
Mul on alati kaks poolt: mis juhtub südames ja mis ajus. Südames on hea meel, et ma ei pannud end olukorda, kus oleksin tapnud. Olin nõus tuumarelvaga tulistama. Treeningul õppisime seda igatepidi. Aga see oli abstraktne. Kuid olen kindel, et väljakutse oli minus nii tugev, et ma oleks ilmselt liiale läinud. Sõdurina. Oleksin vist ammu surnud, kui väljakutse — saada kangelaseks — oleks täitunud.
Kas vormi ees oli tüdrukuid murdu?
Sellel ajal jah. Üldse tunti sõdurite vastu huvi. Mul juhtus üks lugu: olin New Yorgis ja pidin ühe sõbrannaga kokku saama. Mul oli vorm seljas, ootasin teda linnas purskkaevu ääres, ise tõmbasin suitsu, tundsin, et olen kõikvõimas. Korraga vaatan, kuus meest hakkavad lähenema. Üks oli nagu Tarass Bulba, palja pea, laiade õlgade ja tugeva kaelaga. Mõtlesin: issand jumal, mida ma nüüd teen! Mul ei ole kogu seda treeningut, ma ei oska kõiki nippe.
Aga see Bulba küsis: leitnant, kas ma võin võtta teie bareti? Ainuke, mis ma teha sain, oli bluffida. Ütlesin: sa võid ju proovida, aga kui astud veel ühe sammu, siis kaks–kolm sinu kaaslast langevad. Ja hakkasin nende poole minema. Kui temani jõudsin, astus ta kõrvale.
Miks te sõjaväest ära tulite?
Ma hakkasin pettuma. Mul ei olnud enam tahet, see hakkas tunduma lollusena. Ja lollusega ma küll ei taha seotud olla.
1969. aastal tulingi ära. Siis läksin San Franciscosse, hakkasin hipiks, käisin kunstikoolis, mängisin jälle oma kitarret. Sellel ajal tegin LSDd ja marihuaanat ja teisi selliseid asju, siis need ei olnud ebaseaduslikud. See oli täitsa pöörane! Aga nüüd ma ei ole isegi joonud enam kolmkümmend aastat.
Miks?
1971. aastal tegin autoõnnetuse ja kolm inimest sai surma. See on väga negatiivne aeg minu elus: olin süüdi ja täiesti masenduses. Karistuseks sain viis aastat. Läksin vanglasse, kus olid elukutselised mõrvarid. Kui olid pehme, siis nad tarvitasid sind, kui olid liiga tugev, siis murdsid. Aga ma sain ka seal hakkama.
Sellest ajast ma ei joo enam. See on kõige väiksem asi, mida ma teha saan, et ma enam ei joo.
1975. aastal lõpetasin Monmouthi ülikooli ja hakkasin paljudele asjadele teistmoodi vaatama, alustasin New Yorgis programme kodutute heaks, töötasin puuetega lastega, et kuidagi oma tegu heastada. #p3#
Ja siis tulin Eestisse. Ütlen ausalt, see on minu elu kõige õnnelikum aeg. Jätsin kõik oma maalid, oma asjad Ameerikasse, ja hakkasin otsast. Arvan, et elus tuleb otsustada, mitte muretseda. Kui otsus on tehtud, küll siis jõuab muret tunda.
