«Meie Marta! Muidugi tee MARTA OJAst lugu, nii vägev naine!» kiidab teatridirektor Anne Veesaar oma asetäitjat.
#p2v#Vanalinnastuudio eelmine valitsus oli Marta Ojast (61) lahti saamiseks valmis kohtusse minema. Heatujuline Saaremaa naine Marta on visa. Eesti estraadi esimese eksportansambli Laine algkoosseisust on Marta ainsana tänaseni rivis. Asutajaliige on ta ka Vanalinnastuudios.
Keskmisest suurem
Sponsorite jahtimine on Baskini-teatris algusest peale olnud sarmika ja ettevõtliku Marta töö. Kolhoosiajal nimetati seda töölõiku šeflussuhete edendamiseks. Marta naerab, et isegi raha nuiata saab loominguliselt.
«Kui lähed mõne suurema pähkli juurde, peab ikka tükk aega enne hambaid teritama: mis inimene ta on, tema hobid... Siis enda üleslöömine: kõige ilusamad rõivad selga, meik, soeng…»
Marta trummeldab küüntega lauaplaadil. «Edasi sõltub kõik sellest, kuidas suudad vestlust hoida, et veenvalt mõjuks ja ebamugavat pausi ei tekiks.»
Kui uksest välja visatakse, tekib sportlik hasart rahatuus akna kaudu teatrile võita, leiab Marta.
Oma uuema aja nippe ta ei reeda. Küll räägib ta loo Vene ajast, kui poest midagi ei saanud. Komöödiaks «Lõunavaheaeg» oli vaja ohtralt saapapooltaldu. Marta marssis kingavabrikusse Kommunaar. Väravas aga kontrolliti kõigi väljujate kotte. «Ega’s midagi. Vabrikunaised ütlesid: sul keskmisest suurem büst, seome tallad ümber talje. Pluus ja mantel peale, ja ära tõin!» Kui teatris oli vaja sulgi, käis Marta linnuvabrikus kanu kitkumas.
Lojaalne vana-Baskinile
Kui Eino Baskin 22 aastat tagasi Vanalinnastuudio asutas, kutsus ta Marta trupijuhiks. Aga teatri majandusasjad sadasid ka kohe kaela. «Sest mul oli teatris ainsana auto. Uus Zhiguli, ainult 35 kilomeetrit sõitnud. Kümne aastaga varieteedes lauldes teenitud.»
Sügiseks oli auto dekoratsioonide vedamisest äestatud. «Asja sellest, elevus uue teatri tegemisest oli nii suur!»
Praegugi on Vanalinnastuudio autod rivist väljas ja Marta sõbrad-tuttavad voorimeestena töös. Vedamaks kraami kokku võlgades teatri loodetavale kassatükile «Hotell California», milles astub lavale Eino Baskin ise koos Ita Everiga.
Kui Marta aastal 1960 Lainesse tuli, oli Eino Baskin filharmoonias juba konferansjee. Koos tehti tuure Volga jõel ja Siberis. «Noor ilus musta lokkis peaga poiss. Vene naised olid Einost vägagi huvitatud,» ütleb Marta.
Ühele pillimehele sõitis hakkaja pruut Kaug-Idast Eestisse järele. «Oli ühel õhtul kõpsti kontserdil Järva-Jaanis lava taga kohal. Nii pika maa maha sõitnud, mis sa enam teed! Sündis laps ja siis mindi lahku. Kus on vene naistel ikka ettevõtlikkust!»
#p4#Ka Laine tüdrukutel olid kõikjal mehed ümber. «Võimalusi oli nii palju, et valida oli võimatu!» Marta ei kiitle, kelle proua ta oleks võinud olla. «Ei mäleta!» naerab ta. Kolm Laine algkoosseisu kaheksast tüdrukust läks aga hoopis oma bändi poisiga paari.
«Mis sa ikka pikkade reiside ajal teed. Abiellusime ja saime lapsed,» ütleb Marta, kes valis esimesest silmapilgust kitarrist Robi.
Kremlis nõutud tüdrukud
Kümne aastaga Laines tegi Marta ringi peale kogu nõukogudemaale. «Kenad tüdrukud, ilusad kostüümid. Laulsime siin nagu ei keegi teine.»
Marta on Hruštšoviga uusaastaööl klaase kokku löönud ja Kremlis Georgi saalis valge klaveri saatel tantsinud. «Ei no, mõnus oli! Venelased oskasid suuri kontserte ja pompoosseid pidusid teha!»
Kremli kinnised poed ja Moskva parimad hotellid. Ent samas, kaheksa kuud aastast loksus Laine nagu Tambovi koor mööda Venemaad. Ülejäänud neli kuud valmistasid nad Tallinnas ette uut kava. Et jälle minna. Olles jõudnud Kaug-Itta, lähetati nad edasi Kamtšatkale, sealt Sahhalinile...
«Neli kuud! Liig mis liig, mul oli kolmeaastane tütar kodus!» Marta tegi lõpu. Laulis viisteist aastat Tallinna varieteedes, siis reisis Eestis ringi Eino Baskini estraadikavadega. Laine algkoosseisust jätkas ta ainsana lauljana.
Montreal või Mustamäe?
Laine pääses esimeste seas ka Läände. 1967. aastal koguni EXPOle Kanadasse. Sealgi tekitas Laine furoori. «Imestati, kuidas saavad kaheksa häält nii kokku sulada.» Tallinna Moemaja kostüüme käidi lausa katsumas. «Arvati, et need on Pariisist. Eks nad mõtlesid, et tuleme puhvaikades. Kutsusid meid koju külla: tulge, tüdrukud, saate ometi torti süüa!»
Martale pakuti võimalust koos Robiga Kanadasse jääda.
«Ei saanud ju! Olime just saanud korteri. Kahetoalise. Mustamäel!» Aastaid ühiselamus ja filharmoonia puhketoas virelenud Marta ei kannatanud oma kodu sisustamisega oodata. #p6v#
Võtmed käes, viskus Marta tuppa põrandale kõhuli ja nuttis rõõmust. «Esimest korda elus oli mul oma korter!»
Tõstnud pilgu, sai ta Robi peale vihaseks: «Miks sina ei emotsioneeri? On sul ükskõik või?» Mees aga põrnitsenud seinal uitavat lutikat. «Ei tohi tappa!» kisendanud Marta. «Tuleme oma koju, ja esimene asi, hakkame tapma!» Esimene «oma» lutikas jäeti ellu.
Tegid trendi
Laine-tüdrukud eristusid tänavapildis, nagu Tallinna Moemaja mannekeenidki.
«Eks meie järgi vaadati trende küll,» noogutab Marta. Neil oli neljane sõbrannade punt: Marta, Ada Lundver, Georg Otsa kaasa mannekeen Ilona ja tennisemeister Toomas Leiuse naine Anneliis.
«Kolmapäeviti käisime Moskva kohvikus. Ja Adal oli ju Volga!» Kui blond Ada, sõbrannad autos, läbi linna roolis, pööranud kõik päid.
Neid jäljendati. Aga nad ise nägid väljanägemisega kurja vaeva. Poest polnud saada isegi juukselakki. «Käiku läks punane mööblilakk. Salkude toonimiseks sai sellesse segatud kirstutöökojast toodud kuldset ja hõbedast pulbrit.» Marta itsitab. «Ja mõtle, juuksed on meil tänaseni peas!»
Kogub nimesid nagu mõni marke
Abielus on Marta olnud ametlikult kolm korda. Perekonnanimede rivi on pikem: Marta Pütt-Tuulik-Samussenkova-Seilman-Oja.
Marta sundis Robi perekonnanime eestindama. Pärast seda, kui oli kingsepatöökojas sõimata saanud: «Kas teil häbi pole, eesti naised, lähete venelastele mehele?!» Marta pani mehe fakti ette: «Kõik! Tuleb nimevahetus!» Ja Samussenkodest said Seilmanid.
Esimest korda läks kange Saaremaa tüdruk mehele aga 17aastaselt. Kalurile. «See oli lihtsalt… puberteediea hüpe naistemaa-ilma. Seiklus.»
Marta oli siis koolipingist Nasva kolhoosi klubijuhatajaks tulnud. «Kui palju saginat tekitab üks mujalt saabunud 16aastane plika! Ja eks tema oli minust vanem…» Seiklus kestis neli kuud. «Siis aitas!» Kord öösel, kui kalur merd kündis, haaras Marta kohvri näppu ja ronis aknast välja. «Ukse ees magas ju ämm!» Põgenes rattaga mandrile, Põltsamaale õdedekursustele, et hiljem arstiks õppida.
Põltsamaalt lähetati Marta meditsiinitöötajate isetegevusülevaatusele Tallinnasse, hullumaja saali. Sealt kutsuti ta juba Estonia teatrisse koorilauljaks. Edasi võitles Marta end kahesaja Lainesse pürgiva tüdruku hulgast kaheksa väljavalitu hulka.
Ja siis tuli Robi
«Robi oli minu elu kõige suurem armastus!» ohkab Marta. «Aga tulid probleemid, nagu pillimeestega ikka, kui nad kõrtsis peavad mängima… See-eest on mul väga ilus tütar.» Rital (34) on kaks poega: seitsmeaastane Rasmus ja nelja-aastane Roland. «Hästi armsad poisid.» Robit pole Marta seitse aastat näinud.
Kenno Oja, filmistaar Bruno O’Ya vend, sobitas Martaga tutvust Astoria varietees. #p5#Marta oli laulja, Kenno Silueti mannekeen.
«Muidugi, ta oli kihvt mees. Mängis päris mitmes filmis. Füüsis proportsioonis, ilus poiss nagu Brunogi. Tegelikult hea poiss. Aga tal oli nii palju muid huvisid,» naerab Marta madalalt. «Pidevalt helistasid naised meile koju, eks ma siis vestlesin nendega. Mõnus ju! Lõbus mees, mängis kitarri, laulis…»
Lõpuks, viie aastaga Marta väsis. «Mul oli üksi lihtsam, saatsin ta parematele jahimaadele.» Nüüd peaks Kenno Tartus olema. Marta pole teda enam näinud.
«Ei, armastust ma Kennoga ei tundnud, ta oli lihtsalt hea kambajõmm. Robiga oli valus, tema oli mul sajandi suurim armastus.» Seegi abielu oli vastu pidanud viis aastat.
«Eks sõpru ikka ole,» arutleb Marta. «Aga minu eas sobivat vaba meest leida… Head on kõik abielus. Mees peaks olema tark ja sümpaatne… Ei, pilli mängima ei pea, sellega saan ise hakkama. Aga majanduslikult võiks olla iseseisev. Tavaliselt on see ikka minu kaela sadanud.»
Marta lubab silmad valgel hobusel printsi tarvis lahti hoida.
Martata ei saa
«Õhkkond on praegu jube hea,» kiidab Marta Vanalinnastuudio uut juhtide kolmikut. «Veesaar, Krall ja Purre — kõik on ju meie omad. Nendega saab rääkida.»
Eelmise valitsuse ajal osutus just Marta mitte «meie omaks». Jüri Järvet ja Roman Baskin lubasid Marta ebalojaalse käitumise pärast koguni kohtusse kaevata. Selleni asi siiski ei läinud. «See oli ju farss!» ütleb Marta. Aga rohkem ta sellest rääkida ei taha. Tema südametunnistus on puhas.
Vanalinnastuudiost ta vabal tahtel ära ei läinud: «Ütlesin otse: Mina olen selle teatri asutamise juures olnud ja ära siit ei lähe, see on fakt! Ja ma tahan näha, mis põhjusel saab mind lahti lasta!» Siis mõistsid mehed isegi, et Martata hakkama ei saa.
«Jumala abiga on mul jõudu alati jätkunud. Mida rohkem takistusi, seda huvitavam!»
Vanalinnastuudio uus direktor Anne Veesaar, kes ka ise muusikaliprodutsendina sponsorite peibutaja ametit pidanud, oskab Martat teatris hinnata.
«Vahetame kogemusi,» naerab Marta. Lööb selja sirgeks ja büsti ette.
