"Ma kükitasin Kaljo Kiisa ette maha, ta võttis minu käe enda kätte ja paar minutiti – see kestis paar minutit… Tema ei öelnud mulle sõnakestki ja mina ei öelnud talle sõnakestki, aga me mõistsime teineteist absoluutselt," rääkis Kersna.

"Selliseid hetki on elus väga vähe ja need jäävad viimse detaili või tundeni meelde – sa vaatad inimesele otsa ja ei pea midagi rääkima, sest kõik on selge. Kõik öeldakse ära vaikuses. See on uskumatu, milline side võib tekkida kahe inimese vahel, kes tegelikult ei tunnegi teineteist," lisas Kersna.