Kui kassafilmis «Vanad ja kobedad» näitab kaamera — tundub, et meetrite kaupa — VIIRE VALDMA jalgu, hoiavad mehed saalis hinge kinni.

«Viire (42) kirtsutab nina, sest kõik ajakirjanikud alustavad temast kirjutades ta pikkusest — 1.85. Teatris on lavastajad talle näkku öelnud, et talle on rolli raskem leida kui keskmist kasvu näitlejannadele. Ent on ka stseene, kus Viire saab oma pikkuse trumbina välja käia. Nagu «Vanades ja kobedates» see jalgade näitamine.

«Vanadest ja kobedatest» saab suure tõenäosusega selle aasta vaadatuim film Eestis. Praeguseks on peategelase Väino üht võimalikku pruuti kehastava Viire jalgu imetleda saanud umbes 70 000 kinokülastajat.

Viirele anti valida kahe rolli vahel — kas lits bensiinijaamas või üksildane maapolitseinik Imbi. «Siin polnud midagi valida,» ütleb Viire. «Lits pole üldse minu tüpaaž ja seal polnud ka eriti midagi mängida.»

Paljalt buduaaris

Filmis on ka stseen, kus Imbi kohtamiseks hoolega riietub. «Režissöör Rando Pettai lubas, et stseen tuleb delikaatne, usaldasin teda,» ei tee Viire katmata kehapinna eksponeerimisest probleemi. «Kui loodus on olnud helde, on patt nuriseda.» Siiski on tal kombeks välimuse-komplimentidele vastata: «Annaksin pool oma ilust, et olla andekam.» Iseasi, kui tõsiselt sellist lubadust võtta?

Kakskümmend aastat tagasi, kui Viire pidi «Nipernaadis» veest alasti välja jooksma, nägi režissöör Kaljo Kiisk tema veenmisega kurja vaeva. Viimasel võttepäeval avaldas Viire lõpuks põhjuse, miks ta pelgas külma vette ronida ega tahtnud juua külma peletuseks pakutud kanget alkoholi: ta ootas siis 4. kuud tütar Mariat.

«Kui vaadata neid kahte «paljastust», «Nipernaadis» ja nüüd, siis pole siin häbeneda midagi,» leiab Viire. «Usun, et tajun eetilisi ja esteetilisi piire. Oluline, et sellised stseenid oleksid põhjendatud, ja meeldiv, kui makstakse hästi. Ja kui oled rollile jah-sõna öelnud, tuleb teha tööd, mitte viriseda.»

Lava nõuab ohvreid

Eelmine aasta oli Viirel töine. Kaks filmi, peale «Vanade ja kobedate» ka ettekandja pisiroll «Agent Sinikaelas», pluss suvetuur Andrus Vaariku komöödiaga «Ei või olla!» See suvi lubab tulla sama aktiivne. Vaarik teeb peaaegu sama trupiga uue komöödia «Ei või olla II», kus tegevus toimub eelmise aasta näidendiga võrreldes kümme aastat varem.

Nii jäävad Viirel ära juunisse plaanitud Horvaatia-reis, sest samal ajal on suvelavastuse proovid, ja Pariisi-reis augustis koos elukaaslasega. Need on valikud, mida näitleja peab tegema, ja tavaliselt tuleb otsustada töö kasuks.

«Tuleb vastu võtta, mida pakutakse, sest järgmist pakkumist võib-olla enam ei tehta,» tõdeb Viire. Kui etendusega samale päevale langeks näiteks sugulase pulm, jääb lihtsalt pulma minemata. «No enda matus ehk tuleks arvesse,» muigab Viire. Tema pere on sellise elukorraldusega harjunud.

Lavalt metsa

Viire on üle kümne aasta elanud koos tuuker-vetelpäästja Olav Lukiniga (59). Ta on üks väheseid näitlejaid, kelle kaasa on väljastpoolt teatrit. Olavi mõjul on Viirestki saanud sage ujulakülastaja. Kui Eestis tehtaks oma «Rannavalve» seriaal, võiks Viire seal mängida küll.

Lisaks kõigele muule seob Viiret Olaviga armastus looduse vastu. Koos hulguvad nad mööda metsi, püüavad kala — nii suvel kui ka talvel jääl. Olav on õpetanud Viire sukelduma ja mäesuusatamisega tegelema.

Korra elus on Viire metsa ära ka eksinud, aga see juhtus ammu, filmi «Musta katuse all» võtetel. Viire kutsus veel kaasnäitleja väikesed lapsed metsa kaasa ja... eksis ära. «Võttegrupp hüüdis, autosignaalid üürgasid, lasti püssi,» jutustab Viire. Režissöör oli Ago-Endrik Kerge, kes võtteplatsil tundus küllaltki karm ja keda noor näitleja Valdma hirmsasti kartis. «Lõpuks teinud Kerge nalja, et kui tema karjub, küll ma siis metsast välja tulen. Ja samal hetkel ilmusingi mina metsatukast!»

Näitleja kohta praktiline

Sõbra ja kursusevenna Andrus Vaariku arvates on Viire kahe jalaga maa peal tunduvalt tugevamini kui enamik näitlejaid: «Ta on pidanud elus mitmeid raskeid valikuid tegema ja ta on ema ja näitleja rollide ühendamisega hästi hakkama saanud.»

Viire ise päris samal arvamusel ei ole. «Praegu ma mõtlen õudusega, kuidas ma vahel läksin teatrisse etendusele ja lapsed jäid üksi Lasnamäe majade vahele mängima,» meenutab ta pead vangutades.

Kuna Viire Valdma sai lapsed kohe pärast teatrikooli lõpetamist, võib ta praegu noorusliku emana nautida, et järeltulijad on juba rohkem sõprade eest. Annavad nõu, kuidas riietuda, ja kritiseerivad etendusi. Seejuures on tütar Maria (20) kriitilisem ja poeg Tom Olaf (18) leebem.

Kuigi Viire ise on näitlejaeluga rahul, oma lapsi ta parema meelega laval näha siiski ei sooviks — liiga kibe leib. Maria ja Tom Olaf olid väikestena emal ringreisidel sageli kaasas ja on teatrieluga tuttavad, sellegipoolest — või just seetõttu — pole kumbki siiani näitlemise vastu huvi tundnud.

Gümnaasiumis õppiv Tom on küll pärinud vanemate loomingulisuse — laste isa Toomas Urb on ju üks «vendadest Urbidest». Viire ise aga võiks juba ammu luulekogu välja anda, seda ootavad paljud, kes kunagi on tema luuletusi kuulnud või lugenud.

Maria mängis paar aastat tagasi emaga koos ka Draamateatri tükis «Richard III», aga õpib hoopis Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis geoökoloogiat. Tasulisel kohal. Kuidas näitlejapalgaga ema seda võimaldada suudab? «Maria isa nõustus tema õpinguid toetama,» vastab Viire napilt.

Kui Toomas Urb 1980ndate lõpul USAsse emigreerus, oli Viire elus pöördeline aeg. Peagi pärast Urbi lahkumist tuli tema ellu uus armastus, Olav. Samal ajal sündisid Viire seni enimkiidetud rollid, külalisena Noorsooteatri lavastustes «Preili Julie» ja «Toatüdrukud». Sealt sai alguse ka Viire koostöö lavastaja Mati Undiga, kes ta lõpuks Vanalinnastuudiost Draamasse kutsus.

Äärmusest äärmusse

Unt on lavastaja, kes kasutab tükkides aastaid enam-vähem samu näitlejaid. Ja Unt ei suhtle vaatajaga just kõigile arusaadavas keeles. Teiselt poolt on nii välja kukkunud, et kui ta ei mängi Undi tükis, siis ülejäänud rollid on Viirel enamasti komöödiates.

«Vaheldust peab töös olema,» on Viire rahul. «Suur au on olla Undi näitleja ja jääda massidele kaugeks. Vanalinnastuudios mängisin 14 aastat komöödiaid, praegu on Draamas «Rahauputus» ja «Suured tüdrukud» väga menukad. Kui oled suutnud inimesed naerma ajada, oled nagu heateo teinud.»

Samamoodi on vastandlikud kaks eelmisel aastal valminud filmi, kus Viire mängis. Ülimenukas komöödia «Vanad ja kobedad» versus friigifilm «Agent Sinikael», mis vähese publikuhuvi tõttu kinodes vaid paar nädalat jooksis.

Pisirolli «Agent Sinikaelas» peab Viire oma kümmekonnast filmirollist siiani kõige õnnestunumaks. See tähendab, et ta ei muudaks midagi. Tavaliselt on oma filmi vaatamine Viirele hirmutav katsumus. Kui teatrietenduses läheb midagi halvasti, saab järgmisel õhtul paremini teha. Aga film talletab kõik puudused aastakümneteks.

Ühe korra elus on Viire lehest teatriarvustust lugedes nutnud. See polnudki nii väga ammu, pärast Undi «Vaimude tund Kadrioru lossis» esietendust. «See oli lavastus, kuhu ma panin oma hinge, see oli nagu oma laps,» põhjendab Viire. «Ja siis loen järgmisel hommikul lehest, et ma sünnitasin värdja. Aga ma armastasin teda!»

Õnneks oli rohkem neid, kellele «Vaimude tund» meeldis. Kord hiljem tuli Kuusalu poes Viire juurde ema kahe nelja-aastase lapsega ja ütles, et on tema talendi austaja ja vaatab kõiki etendusi, kus Viire mängib. «Siis meenus mulle, et imetlesin Kadrioru etendusel kahte väikest last, kes esimeses reas hiirvaikselt istusid. Sellised hetked soojendavad südant.»