«Ivo ei tule enam siia, Ivol on täna laulatus.» Näitleja saatus on ettearvamatu. Mõni võib mängida filmist filmi, aga... Viivi Dikson mängis end ühe väikese rolli ühe lausega «Viimses reliikvias» rahvasuhu.
Üks naine nägi unes taevalikku armastust,
ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale...
«Prostituudi laul» filmist «Viimne reliikvia» (1970)
Nädal pärast 68. sünnipäeva lõppes Viivi Rändsaar-Diksoni elu. Üks neist Panso-kooli teise lennu lõpetanud näitlejaist, kelle põhjal loodi 1965. aastal Noorsooteater (nüüdne Linnateater). Kümme poissi ja üksteist tüdrukut. Seni on teisest lennust viimsele teele saadetud viis poissi. Viivi on esimene tüdruk...
Legend räägib, et pärast teist lendu vandunud Panso, et kunagi enam ei võta ta teatrikooli lennutäit ilusaid tüdrukuid. Sest nendega tulvanud elumeri teatrikooli ustest ja akendest kohinal sisse. 1960ndate noorus mäletab neid tüdrukuid kui üle linna kaunitare. Reet Linnagi on meenutanud, kuidas tema oli Tallinna seltsielus alles naga, kui kuumades paikades, kohvik Moskvas ja Palace'is püüdsid pilke Marje Metsur, Milvi Jürgenson ja Karin Karm. Sõjakeerises Kohtla-Järvel sündinud Viivi oli aga selle kuuma grupi konkurentsitu kaunitar. Pealinna mannekeeni kogemusega Liina Orlova oli see, kes Virust ja Võrust tulnud maakatele õpetas, kuidas kohvikus «tassi hoida».
#end#
Kümme aastat oli Viivi Noorsooteatri hingekirjas. Kuni tuli peanäitejuhiks Kalju Komissarov ja seisis valiku ees - ühevanuseid näitlejannasid oli majas liiga palju... Järgnes tosin aastat filharmoonia konferansjeena. Sealsetelt turneedelt leidis Viivi mehe, ansambli Laine juhi Raivo Diksoni. Aga ka sõbrad kogu eluks - Ada Lundveri ja Vello Orumetsa. Nii et omaette tunnustamist väärt teeneks ja elutööks sai Viivile seista hea Orumetsa vormi eest. Kui «Musu» telefonile ei vastanud, sõitis Viivi ikka kiirabina tema ukse taha turgutusvahendite ja võileibadega kohale.
Ootamatu ja kurb...
Luule Komissarov (kursuseõde teatrikooli 2. lennust):
Ma ikka veel ei usu. Et meie tüdrukutest just Viff niimoodi see esimene oli... Oh, taevane tali! Sest minu meelest just Viff oli meist see kõige vitaalsem. Sportlik kuju, nooruses Kohta-Järvel kõvasti igasugu sporti teinud tüdruk. Kuigi me oleme elanud juba päris vanaks, aga ikkagi - nii ootamatu, nii kurb! Kuidagi ei jõua veel kohale, et teda ei ole.
Noorena teatrikoolis, teised me olime, nagu me olime. Aga piltilusad naised olid algusest peale meil Viivi Dikson, Marje Metsur ja Karin «Katu» Karm. Samas, Viff oli kõigi vastu nii tähelepanelik, valmis hinge tagant kõik ära andma. Eks minagi imetlesin, kui nägin tal midagi ilusat seljas: «Issand, kui ilus!» Siis ta oli nõus selle kohe seljast võtma ja sulle andma: «Võta, Lull, võta!» Haruldane inimene! Võib-olla kõige südamlikum meie kursuselt. Eks teised ka isemoodi igaüks, aga... Elasime algul Noorsooteatri ühiselamus Nikonovi tänaval suures ühiskorteris kambakesi koos: Viff, Mauri Raus, Mari Lill ja Tõnu Tamm, Milvi Jürgenson... Tõesti-tõesti, niivõrd hingega inimene.
Täpselt ju ei teagi, mis juhtus. Kõlakad käivad, et vingumürgitus. Et tütar esmaspäeva hommikul leidis, mõni päev pärast Viffi sünnipäeva, 19ndal. Tead sa siis oma elu ette, see pauk võib ju tulla sekundi pealt.
Äärmiselt särav naine! Ada Lundver (sõbranna ja kolleeg filharmoonia aastatest):
Viivi konferansjeena - sel teemal ärme räägime. Polnud suurem asi. Aga elulaval - äärmiselt särav naine! Imeilus, lõbus. Väga iseseisev. Otsekohene. Nii et Urmas Ott - andku taevas mulle andeks! - tema suuvärki ei sallinud.
Võib-olla elu ei andnud talle seda kätte, mida ta oleks soovinud. Eks tal oleks võinud ju näitlejanagi palju paremini minna. Aga mina ei saanud kunagi aru, et Viivi vahel ka kurb oleks. Ei-ei-ei!
Issand, kuidas ta hoolitses oma kodu ja laste eest! Ta jäi tütre ja pojaga üksi, kui Raivo suri. (Ansambli Laine pillimees ja juht Raivo Dikson suri 43aastaselt jaanuaris 1984. - toim.)
Temal tuli siis olla Merivälja suures elamises peremees. Tema küttis, tema keetis, küpsetas pirukaid. Muru korras, lilled korras. Kõik oli tehtud. Kõik-kõik-kõik!
Igale mehele meeldib tegelikult naine, kes kõike teeb-oskab. Naela seina sisse lüüa ja... Kui nüüdki külmaga läks keskküte katki... Viivi oli selline... Tegutseja naine!
Mis puutub Viivi sõprusesse «Musuga» (Vello Orumetsaga - toim.), see vastab tõele. Minul pole Musu jaoks kunagi jätkunud nii palju emalikku energiat. Nüüd viimatigi: käisin mina Kadriorus toidupoes - vastu astus Viivi, söögid kotis ja väikesed pojengid pihus. Ikka Vello jaoks.
Need Viivi pulmad Orumetsaga muidugi - see oli ju nali. Lembit Sibul, naljamees, korraldas mulle Musuga ka ju pulmad... Oi ei, kaklema me Musu pärast Viiviga pole küll läinud. Et kumb on suurem sõber või nii... Ei-ei-ei!
Ja nad olid kaks nii ilusat naist selle Mariaga... Mis ta nimi nüüd oligi, kes pärast Prantsusmaale kolis? Issand, kui ilus naine see Maria oli! Ei, ta pole filmis mänginud, tema mängis klaverit! Nad olid Viiviga kahekesi nii ilusad, et... Ausõna, ma ei ole kannatanud lesbisid: äh!, vuih!, pois...! Aga nemad kahekesi - nad olid meie nooruses sellised mõnusad vaba käitumisega.
Tõeline poistemagnet Liina Orlova (kursuseõde teatrikooli 2. lennust):
Viivi on õudselt lahe ja värvikas kuju. Temaga on lõbus ja tore. Temaga võis nii nalja saada, et täitsa lõpp! Kõige paremini sobiski ta estraadi. Orumetsaga kõik need aastad siiamaani hea sõber.
Vahel võis ta olla kui «mustlase püss», kes ajab asjad keeruliseks, aga asja sellest. Enamasti ikka lahe kuju. Meie kursusel Kohtla-Järve plika. Meil on kõigil meeles see tema naljanumber, kuidas ta mõnusa aktsendiga laulis: «Kohtla-Järve, kodulinn mu kallis, õitse, kasva, kaunimaks veel saa. Tänu sulle, armastatud Stalin, et sa meile lõid nii kauni kodumaa...»
Kõik meie kursuse poisid lõid talle külge. Nii et mõnikord ta nii vihastas. Mauri Rausile ütles ta kord õudselt toredasti: «Sa oled üks igavene «sitt» kolmandas vältes ja «junn» esimeses vältes.» Viivil olid ju kooli tulles need Virumaa kandi vältevead.
Viivi oli alati ERE. Kuidas ta diplomilavastuses Metuusala Madu mängis...! Küll Kohtla-Järvelt, aga ta oli algusest peale meie kursusel kõige küpsem ja ägedam naine. Lahe uljaspea. Kõik ei saa kõiki inimesi ju armastada, aga Viivi oli tõesti see... Midagi päikselist oli tema sees. Nojah, ja nüüd on ta meie esimene tüdruk, nii ootamatult. Alles me olme koos...
13. jaanuaril korraldasime meie armsa õpetaja Vello Rummo mälestusõhtu Linnateatris. Ja Viivi oli meiega seal. Nii et kui Marje mulle nüüd helistas, et üks meie tüdrukutest... Siis poleks ma arvanud, et see võib olla Viivi.
Meie Viiviga nüüd, 13ndal rääkida ei jõudnuki. Marjele oli ta tunnistanud, et tal on muresid. Probleeme poja naise suguvõsaga. Viivi on jäänud tõesti meelde päikselise ja elavana. Lavakas ta tundis end ise ka vist juba väheke staarina. Ei, see ei ole õige sõna... Tundis, et temas midagi on. Temaga oli lõbus ja lahe.
Naine lautoga Lonkava Konna kõrtsis.
