Viktor Siilats loomingulisuse tuules


Viktor Siilats loomingulisuse tuules

Nelja firmaga tegelemise kõrval mahub ärimees Viktor Siilatsi ellu ka meelepärasemaid kirgi, nagu helilooming, kirjutamine ja meresõit. Siilats tunnistab, et teatud piirini naudib ta ka olukordi, kus saab vastaspoolele tõestada, et just temal on õigus!

Volvode ja Fordide maaletoojana tuntud, aga ka kaatreid müüv ning reklaami- ja turundusfirmat Heelium ja kinnisvaraäri Evore omav Viktor Siilats (56) seirab Eesti elu suurema osa oma ajast eemalt – kaatriga mõne sooja mere laineid murdes.

Paistab, et nüüd, kus teatav heaolu tase on kindlustatud, teeb Siilats asju, mis noorpõlves tegemata jäid ja mida ta hing tegelikult ihkab. Läinud aastal tõi mees lavale enda komponeeritud muusikali «Valge laev», millest üllitas ka CD. Lisaks andis Viktor välja raamatu «Paadiga Euroopasse», kuhu traageldas kokku oma muljed meresõitudelt ja artiklid mereajakirjast Navigaator.


Sa ei pea hommikul tingimata tööle minema ja saad tegeleda endale meelepäraste asjadega. See on ilmselt puhas nauding.

Ma ikka pean ninapidi oma ettevõtmistel ligi olema. Läinud aasta, kus mul ilmus muusikal ja raamat, näib erakordne ja võib tunduda, et näe, mis asjadega tegeleb, aga tegelikult on see olnud lihtsalt vormistamisprotsess. Asjad on mingil kujul olnud varem olemas. Sel aastal tuli teha viimane pingutus, et nad saaksid kaante vahele, lavale ja CDle. (Muigab.) Nii et ongi olnud pigem bürokraaditöö kui loominguline töö.

{poolik}


Kuidas su aeg siis kulub, kui sa kaatriga merel pole?

Ma kasutan Eestis-oleku aega ennekõike intensiivseks suhtluseks, oma äride ülevaatamiseks ja praktiliste asjade korrashoidmiseks. Aega ei kipu eriti üle jääma. Juba see, kui kõigile oma firmadele tiiru peale teen, juhtidega vestlen, võtab päeva ära. Julgelt. Aga kui veel maha istuda, töökoosolekuid pidada, kulub mitu päeva. Üle ühe tõsise koosoleku, ühe ettevõttega päevas ma ei planeeri. Ja kui suhelda tehastega ehk kaubamärkide omanikega, läheb ka sellele oma aeg. Ja no paratamatult läheb üsna palju aega tühja sellepärast, et Eesti riigis, siinses õigusruumis on tüüpiline värk see, et tuleb tuult tallata.

Näiteks üks hiljutine asi Narvas. Kunagi mõtlesin, et sinna võiks investeerida: kinnisvara korda ja ilusaks teha, töökohti Ida-Viru rahva rõõmuks luua. Ostsin seal ära jõeäärsed majad, kuhu saaks ehitada hotellid, restoranid, jahtklubid, sadamad. Notari juures esitati mulle Narva linna välja antud erastamiskorraldused, et milline maa millega kaasneb jne. Öeldi, et kirjutage ainult avaldus. Kirjutasin. Öeldi, et väga hea, ja tehti lisaks korraldusele veel linnavalitsuse otsus – erastada nende majade juurde selline maa. Selle otsusega eraldati ka jupike Narva jõge. Siis öeldi, et ei, seda ikka ei tohi teha, tegemist on ju piirijõega. Olin ka nõus, et ei tohi, ja pakkusin, et mõõdame siis uuesti. Mõõdeti. Aga siis sättis linn asja juba nii, et jõekallas oli erastamisotsusest läinud. Ma ütlesin, et nii ei saa ju teha, korraldusel oli teisiti ja ostsin ju selle põhjal. Öeldi, et ei loe! Ütlesin siis, et lähen kohtusse. – Ei, ärge minge! Ütlesin, et tehke siis ringi, nagu peab. – Ei tee! Läksin kohtusse, võitsin. Tegid järgmise otsuse, samasuguse! Ma ütlesin, et nalja teete, lähen sellega jälle kohtusse? – Ei, ärge minge! – Aga muutke siis ära! – Ei muuda.

Läksin kohtusse, kaotasin. Täpselt sama asja! Läksin Riigikohtuni välja – seal võitsin. Seejärel läks üks majadest põlema, nagu sealkandis aeg-ajalt linnaga vaidlejatel juhtub, ja öeldi, et seda kõike ei saagi erastada, kuna on põlenud…


Kuidas asi lahenes?

Ma oleksin seal ammu kõik kuradile saatnud ja maha müünud. Ei saa! Eesti riik muutis vahepeal seadust – vallasvarana ei saa müüa, peab maa kinnistama. Narva maad ei kinnista. Vahepeal saavutasime linnavalitsusega teineteisemõistmise. Öeldi, et tehke põlenud maja korda, siis teeme nii nagu soovite. Tegin korda, öeldi, et misasja – ei, mingil juhul ei tee nii! Ja sõltumata riigikohtu otsusest tegid samasuguse piiride kulgemise ettepaneku, mis oli juba korra seadusevastaseks kuulutatud… Ongi kõik. Jokk. Sealt edasi ei ole võimalik minna. Hooned lagunevad, ja las lagunevad. See on täiesti selge, et ma Narva enam mitte üht senti ei vii. Lihtsalt jälgin asjade kulgu.

Aga just selliste mõttetute protsessidega tegelemine – see võtabki oma aja, peab ju advokaatidega suhtlema jne.


Sa oled ka Haapsalu jahisadama pärast kohut käinud. Nutma ei aja?

Sisuliselt jah samasugune lugu, kus purjetajast linnapea Teet Kallasvee (oli Haapsalu linnapea 2002–2009 – toim.) annab algul kõik kooskõlastused ja siis teeb suured silmad, et tema ei tea midagi. Ei teadnud tõepoolest midagi, isegi seda, kus tema linnas jahisadam on.

Siin ongi pigem kompetentsi küsimus. Kui mulle tullakse selgitama, ja veel sellise merenduskompetentsi omava ameti poolt nagu Veeteede Amet, mingeid asju, mis ilmselgelt on valed, siis… Mulle tuldi rääkima, et läbi minu sadama kulgeb laevatee. Veeteede Ameti enda merekaartidel on selgelt märgitud, kust tegelikult kulgeb ja kus lõpeb laevatee ning et ta ei läbi sadamat. Lõpuks tuli Veeteede Ametiga vaielda sellegi üle, mis on veetee, sest peadirektor ei teadnud seda – tänu minule defineerisid nad selle eelmisel aastal seadusesse ära!

Rahvusvaheline piiripunkt mõeldi seal välja naabrite juurde! Kohta, kus teda pole kunagi olnud, ei ole praegu ega saa kunagi olema! Mul tuli kohtus tõestada, et ma ei saa takistada asja, mida olemas pole. Ära tõestasin!

Sain ka sellele pihta, et ehkki räägitakse kogu aeg mingist läbipääsust, see läbipääs tegelikult kedagi ei huvita. No ma kaevasin neile siis tõestuseks läbipääsu, et asi selgem oleks.

Sellegipoolest kavatsevad hakata kaisid lõhkuma ja sadamat taas sulgema.


Sul peavad tugevad närvid olema!

Kui tekib kompetentsi küsimus, tekib mul ka huvi ja ma püüan tõestada, et olen kompetentne. Ma olen saanud teaduslik-metodoloogilise mõtlemise ja hariduse – kahtlen üsna sageli oma väidetes, tean, et võin eksida ju küll. Aga kui siis tõestan endale ära, et oot, mul on ikka jumalast õigus, tõestan ka vastaspoolele ära. Mulle on see huvitav, äratõestamine ja sinna lõppu M.O.T.T. (mida oligi tarvis tõestada) kirjutamine on mingis mõttes paeluv tegevus. Mõni lahendab sudokusid, mis mulle ei paku mingit pinget. (Muigab.) Selliste puslede lahendamine, mille Eesti riik aeg-ajalt ette viskab, on mobiliseeriv. Ja nüüd, kus on midagi tõestatud, vastaspool pidanuks asjast aru saama, aga ikkagi jurab edasi, tähendab see lihtsalt seda, et lauas on valemängija. See on sama hea, kui sa mängid malet, aga tema hakkab sinna vahele nipsuga kabet laskma.

(Muigab.) Haapsalus üritasid minu sadama naabrid mulle müüa juba niigi mulle kuuluvat kaid miljoni krooniga. Aga ma ei osta niigi mulle kuuluvaid asju! Selliste juhtumite järel on iseendal hoopis kergem olla, sest mida sa pättidega ikka seletad.


Taoline enese õiguste tõestamine pakub sulle naudingut?

Nauding on peamurdmisprotsess, kus paned erinevad tükid kokku ja lihtsustad meelega keeruliseks aetud asja ära. Nauding on seegi, et kolossaalses mastaabis sigaduste juures on alati inimesi, kel viskab üle ja kes ütlevad, et mina seda mängu enam kaasa ei tee. Ja kes toovad siis kohale hulga infot. Nagu näiteks sellise info, kuidas majandusministeeriumis istuvad koos kõrged ministeeriumi ja Veeteede Ameti ametnikud ja arutavad, kuidas saaks Siilatsile sigaduse kokku keerata. Et tal on küll kõik väga seaduslik, millegagi ei saa hõlma hakata, aga – midagi peaks ikka tegema! Kuni sinnamaani välja, kuidas tekitada talle Haapsalus peretüli, mida saaks politsei lahendama hakata. Mul on selle kohta isegi audiosalvestis olemas…


Tõsi?!

Asekantsler Pärgmäe, mu naabrite väimees, keelas protokolli tegemise ära, aga koosolekul olijad salvestasid ja see salvestus pääses rändama.


Ja õhus oli isegi «peretüli» vallandamise küsimus?

Jah, asekantsler arutab seda asja Veeteede Ameti peadirektoriga… Nii et see on selle asja nauditav protsess.

Mis ei ole enam nauditav protsess? Näiteks on haldusaktidel mingid tähtajad – kui sa tähtaja jooksul ei reageeri, oled selle aktiga vaikimisi nõustunud. Ja siis peadki väga lühikese aja jooksul kiiresti reageerima. Sellised asjad on stressitekitavad, aga samas mereleminek ja kõik hobid, nagu muusika, aeg-ajalt mõnede ajakirjalugude kirjutamine, aitavad kõike tasakaalustada.


Sa õppisid nooruspõlves kaheksa aastat klaverit. Milline on su «pillipark» praegu?

Mul on pillid kõik olemas. Nii klaver kui ka süntesaatorid. Ja protsess käib tänapäeval ju arvutis. Salvestan pillid ükshaaval sisse ja siis miksin kokku – lõikad neid seal nagu kääridega.


Kuidas sa muusikutele oma lood edasi andsid – kirjutasid nooti?

Ma valdan noodikirjutust küll, aga ma ei ole võimeline lugusid arranžeerima laiendatud koosseisule. Või näiteks trummidele ei oska ma nooti kirjutada. Minul tulevad need partiid sündi, arvutite ja rütmimasinatega. Aga kui asja hakkab päris trummar tegema, ma ei oska talle selgeks teha, kuidas ta seda mängima peaks. Ja teine asi on see, et on suur vahe, kas sa mängid basskitarri või soolokitarri partiid sisse klaviatuuril või otse neil instrumentidel. Neid asju peab siis juba arranžeerija seadma, kirjutama ja noodid üle andma. Tänapäeva profimuusikud võtavad noodi ja kohe mängivad. Minul oli muusikali juures abiks Andrus Rannaääre, väga kõva proff. Ja kui räägin kitarristist, siis muidugi Ain Varts.

Muusika, mis ma olen enne «Valget laeva» komponeerinud, esitajaks ansambel Kala koos Vartsu ja Rannaäärega, on olnud proge – «Kõiksugu Ikarosed». Kerge-muusika, nagu «Valge laev» ei ole tegelikult minu ampluaa, see oligi nüüd selline katsetus, kuigi võib-olla see ongi see nüüdisaja stiil siis.


Kooli ajal tegid Kohtla-Järvel, nüüdses Järve gümnaasiumis bändi. Mis selle nimi oli?

Meil olid mingid imelikud nimed… Küll aga sellest Kohtla-Järve kooli pundist kasvas välja selline bänd nagu Stress.


Mehed, kellega musitseerisid, on täna ka areenil?

Gunnar Loho, kes on Viljandis muusika-produtsent, mängis soolokitarri ja mina klahve. Oleme paar korda näinud, aga väga ei suhtle. Olen tema tegemisi jälginud.


Su abikaasa Krista taastab Harjumaal talu. Kuidas tal sellega läheb?

(Muigab.) Eks seda peaks tema käest küsima. Aga tal on see sisuliselt valmis, päris ilusaks on ta selle talu teinud.


Kristaga olete kenasti koos?

Ses osas midagi šokeerivat tõesti teatada ei ole.


Kuidas naine vaatab sellele, et sa poole ajast Eestist eemal oled?

No me oleme ju ka väga palju koos käinud ja eks siis olegi nii, et igaüks saab aega oma hobidega tegeleda.


Kui tihti lastele, Kärdile ja Keithile külla satud?

Kärdile on lihtsam külla sattuda, sest ta on tagasi Londonis – just sai kätte oma teise magistrikraadi ja on jälle Londonis Citygroupis. Keith on aga veelgi kaugemale kolinud. Varem oli ta New Yorgis. Tal on seal huvid jätkuvalt alles, kinnisvara seal, aga ise läks hoopis San Francisco lähistele Silicon Valley’sse. Stanfordi ülikooli doktorantuur on tema eesmärgiks.


Isegi nii! Tal on praegu Cambridge’ist magistrikraad?

Tal on Cambridge’i magistrikraad ja ta kunagi alustas New Yorgi Ülikooli juures doktorantuuri õpingutega, mis jäid pooleli. Nüüd ta jätkab.


Kas presidendi kampaania «Talendid koju» meelitaks nad Eestisse?

President Ilves esitas selle kutse kindlasti siiralt, aga eks sellest ole siin paras farss kujunenud. Nii et nii kaua, kuni see siirus igal sammul välja ei paista, on see küsitav… Eks nad on muidugi kõikidele väljakutsetele avatud, aga samas on neil väga soliidsed töökohad ja tegevusalad olemas. Nii et praegu ei sunni neid küll miski siia tulema. Kui mõni ahvatlev pakkumine tehakse, küll nad siis tulevad.


Keith tegutseb investeerimistarkvara konsultandina edasi või keskendus nüüd vaid doktorikraadi tegemisele?

Tal on mitu asja. Üks ettevõte on tal BiteLogics, mis on sada protsenti tema oma ja mis tegeleb erinevate asjadega – sealhulgas sellise tarkvara programmeerimisega, mis ise börsidel investeeringuid teeb. Ja siis tegeleb ta ka investeerimistegevuse endaga ehk rakendab nii oma tarkvara kui ka muidu investeerib. Lisaks on tal mingi iPhone’i äpp, mis mõõdab pulssi ja millel on juba kümneid miljoneid allalaadimisi.


Oled ka oma raha poisile usaldanud?

Ma olen usaldanud ja olen võidus.


Aga investeerimispankuritele mitte?

Väga mitte. Mõnda on proovitud, ja siis on see tulemus olnud teada – sealt head nahka ei tule. Aga oma laste puhul on mul tugev ja sügav usk nende teadmistesse ja oskustesse. Seda esiteks. Teiseks ei ole mul põhjust kahelda, et nad mu rahaga halvasti ümber käiksid. Ja ma ei usu, et nad ka kellegi teise rahaga halvasti ümber käiks.


Kärt töötab pangas, mistõttu on sul oma väga hea nõustaja pangaasjadeski olemas?

Ta oleks kindlasti võimeline nõustama ka konkreetsetes asjades, aga me põhiliselt räägime temaga pigem globaalsetest majandusasjadest. Ta on ses mõttes väga hea analüüsivõimega – ta ikkagi ütleb aasta ette ära, mis tuleb, ja enamalt jaolt läheb täppi ka. Selles mõttes on ka hea omi samme sättida. (Kärt Siilats tegeleb riikide krediidireitingute hindamisega. – P.K.)


Küllap sa võid rahul olla, sest sinu elu on paigas ja ka lapsed on edukad. Mida hing võiks veel ihata?

(Väike paus.) No eks iga taseme peal on ju nii, et sa alati tahad, et oleks mingi asi ka siis ikkagi veel parem, veel kindlam ja nii edasi… Ja paigalseis, see oleks ju tegelikult juba ka tagasiminek.


Sa toimetad justkui pioneer – lõid Eestis esimese eratelekanali, tegid esimesena videodiskot…

Me olime videodiskot silmas pidades Mart Portiga konkureerivad, aga samas hästi läbi saavad konkurendid. Mart oli siiski esimene videodiskor. Kus ma kahtlemata olin esimene – projitseerisin üritusi reaalajas otse suurele ekraanile. See võis olla juba 1985 või 1986? Tartu Levimuusikapäevadel sai märk maha pandud, kus siis esinejad jooksid reaalajas ka ekraanile. Tänapäeval on see tavaline, siis oli suur asi.

Olen kunagi ka esimese süntesaatori ehitanud. Ja olen Eesti esimene videokunstnik, olen teinud esimese arvutimultifilmi. Siis oli tõesti ka esimene eratelekanal…


Süntesaatori ehitasid juba 70ndatel?

See oli, jah, toonase Kohtla-Järve 1. Keskkooli päevil. Olin vist selles mõttes selle süntesaatoriga esimene, et olid küll olemas elektriorelid ja mingeid asju kutsuti elektronmuusikariistadeks, aga sellist asja, mis oleks kohe algselt kandnud nime süntesaator ja teinud Moogi süntesaatori häält, sellist asja nagu ei olnud.


Nüüd sa oled siis väidetavalt ka jälle esimene, kes on Eestist kaatriga Vahemerre välja põrutanud?

No selle koha pealt ma ei usu, et ma mingi pioneer olen. «Lennuki» meeskond tegi ju lausa ümbermaailmatiiru. Seda küll, et kuna ma olen seda vahemaad nii mitmel korral mööda meresid ja ookeane ning mööda jõgesid ja kanaleid läbinud, siis neid küsijaid, kes tahavad minu käest nõu ja kaarte saada, mille järgi sinna minna, on palju. (Muheleb.) Aga väga vähesed on selle tõesti järgi teinud. Nii mõnigi on saatnud oma paadi hoopis laevaga Vahemerele.


Kummalt vanemalt see sinu uuega-lagedale-tulemise-geen võiks pärineda?

Mu ärisoon on kahtlemata emalt. Aga isa oli mul selline haruldane multitalent, tema eriala oli tele- ja raadiosaatjad. Ja seejuures oli ta ka erakordselt hea muusik. Ta mängis klaverit ja akordioni, laulis kooris. Aga ta oli ka väga hea fotograaf. Ma pole üheski asjas pooltki nii hea – aga võib-olla äkki sealt?


Satud sa veel tihti kodulinna Kohtla-Järvele?

Ema mul elas seal veel mõne nädala eest, nüüd õnnestus ta Tallinna kolida. Aga isa lahkus kahjuks juba siis, kui olin 21. Nii et 21selt olen perepeaks saanud. Mul on õde ka. Mõni arvab siiani, et teen lollusi, aga mina ütlen, et 21selt tuli mul lollused ikka juba peast välja visata.


Kaua sa kodumail ankrus oled?

Tulebki uut aastat kavandada. Mingil hetkel tahaks kuskil suusatamas käia. Märtsis tuleb hakata juba paatidega tegelema, ettevalmistustööga hooajaks. Seoses masuga on siin mõni paat kätte jäänud ja kui ma eelmisel aastal olin sellises haledas seisus, et minul kui paadimüüjal Eestis ei olnudki ühtegi paati, millega sõita, siis see aasta tuleb parem – sel aastal on mu käes üks, aga võib-olla ka kaks paati. Kavatsen kindlasti Eestis ringi tiirutada, muljeid ja tutvusi värskendada. Mul on saanud kenaks kombeks, traditsiooniks oma paadiklientuuri Vahemere kommetega tutvustada. Kavatsen nad Vahemerele viia. Seal saab ringi sõita ja jutukest veeretada. Aeg läheb niimoodi kaunikesti ruttu.


Järgmiseks purjede alla?

Selle peale on mõeldud ka, aga lõpuks ikkagi igapäevaelu ja praktilised lahendused panevad asja paika. Kui ma siin ikkagi mõnda paadivalmistamise tehast esindan, oleks kena ju nende toodanguga ringi sõita, neid demonstreerida ja müüa. Teiseks võib-olla me ka hakkame kevade poole üht purjekafirmat esindama, oleme varemgi esindanud. Mul oli siis üks purjekas ka, aga jõudsin kahe aasta jooksul, mis ta mul oli, sinna peale vaid ühel korral pooleks päevaks… Kõik temaga sõitsid, aga mina jõudsin tõesti ainult pool päeva pardal olla.

Nii et esialgu ikka merekaater!