Suurärimees Viktor Siilats naudib sooja Vahemerd ja eelistab juhtida oma Eesti ärisid kaugelt. Lapsed on juba suured ning enda elu tahab elamist. Üha vähem tunneb ta vajadust jaanipäevaks Eestisse tagasi pöörduda.

Viktor Siilats (53) on merele pühendunud mees. Õlitatult töötavad ärid võimaldavad tal veeta aega kaatri roolis Vahemere avarustel. Siilatsi lemmikriik on Kreeka, mille suurepärane arhitektuur ja köök tagavad täiesti kordumatud hetked. Näiteks Spestese sadamas võib randuda otse kõrtsituppa...
 
Veedad suure osa ajast välismaal. Kas oled nüüd hispaanlane, horvaat või kreeklane?
Hetkel prantslane. Palju ei puudunud, et oleksin hispaanlane, kuna mootoririke sundis mind kiiremas korras lähima Hispaania sadama kasuks otsustama.
 
Kellega oled välismaal - üksi, pere või sõpradega?
On veel üks huvitav seltskond: võimalikud kliendid ja koostööpartnerid.
 
Kuidas abikaasal ja abikaasaga läheb?
Suurepäraselt! Krista taastab oma vana-vanemate talu Harjumaal, ta on sellele tegevusele väga tõsiselt pühendunud ja tulemusega rahul.
 
Kas su saatust on kuidagi mõjutanud ka sünnilinn Tomsk?
Paraku üha enam. Mu vanavanemad ja vanemad küüditati Siberisse, kusjuures mu vabadussõdalasest vanaisa lasti kommunistide poolt maha. Sellegipoolest pean ma aeg-ajalt taluma anonüümsete netikommentaatorite ilkumist, kes nimetavad mind nuhiks, kommariks, tiblaks jne.
Kuna mu sünnilinn Tomsk asub Siberis ja Siber on teadagi Venemaal, siis passis ja ID-kaardil on mu sünnimaaks Venemaa. Seetõttu pean reisides kannatlikult selgitama, et ma ei ole venelane. Lisaks olen viimasel ajal end üha sagedamini tabanud mõttelt, et võib-olla see polegi minu asi Eesti oleviku ja tuleviku üle arutleda.
 #end#
Noored lähevad, vanad lähevad - kes jääb Eestisse?
Eestisse jäävad need, kes usuvad, et ülekohus on ajutine ning et õiglus võidab. Samuti need, kel pole õrna aimugi, mis tegelikult toimub. Aga ka need, kel pole kuhugi minna. Ka need, kes on asja tuksi keeranud, ei jää Eestisse. Nad rändavad rohutirtsu kombel itta või läände.
 
Kas sul on mõlemad lapsed välismaalased, Keith ja Kärt?
Lapsed on ikka eestlased! Tõsi, hariduse on nad omandanud välismaal ja elavad hetkel väljaspool Eestit. Cambridge magistrikraadiga poeg Keith on jätkuvalt New Yorgis ning Harvardi lõpetanud ja
INSEADis magistrikraadi omandanud tütar Kärt teeb Londonis panganduskarjääri.
 
Kas Eestis ei saa enam midagi teha?
Eks see üha keerulisemaks läheb.
 
Sa üritasid Haapsalus sadamaäri ajada. Bürokraadid pole tahtnud sulle isegi sadamapassi anda?
Haapsalu jahisadam polnud sadamaäri, see oli pigem selline «Minu Eesti» projekt.
Eesti väliskülaliste vastuvõtutingimused Haapsalus olid kohutavad ja tegid meie riigile häbi. Eesti merevärav nägi välja nagu omaaegne lennujaama peldik. Ei Haapsalu linn ega sealt pärit rikkad ja ilusad, ei majandusministeerium ega Veeteede Amet soovinud olukorra parandamiseks midagi teha. Ma siis võtsin kätte ja tegin. Tulemus sai vist liiga hea, mistõttu minu vastu koondus kokku üks nooblite lipsudega valgekraeline bandiidijõuk ja asus väitma, et Haapsalu jahisadam ei asunudki kohalikus ja rahvusvahelises navigatsiooniteabes toodud  koordinaatidel 58˚57,5`N 23˚31,6`E, vaid hoopis konkurentidele kuuluva kolhoosiaegse jahtklubihoone ees. Madalas vees, kus polnud sadamat ollagi.
Et asi veelgi absurdsem oleks, siis mõeldi sinna kollektiivselt välja ka rahvusvaheline piiripunkt, mida seal samuti kunagi olnud pole, aga mille tööd ma justkui takistan.  See olematu piiripunkt sai peapõhjuseks, et sadamapassi ei kinnitatud.
 
Milles asi? Konkurents?
Jah. Konkurent, sambapüstitajana tuntud Aivar Reivik... (Järgneb pikem jutt Veski-Viigi sadama kommodoorist ja tema keskaegsetest meetoditest.
«Süüdistatav», s.t Aivar Reivik kommenteerib aga sadamavaidlust nii: «Siilats tulistab otse puusalt nagu kauboid ikka.» Ja asub kirjeldama Siilatsi keerulist iseloomu, mida ei sobi siinkohal edasi anda.)
 
Sa suutsid Hans Sittnikowi kunagi Volvo ärist eemal hoida. Poliitsoosikutega vist nii lihtsasti ei lähe?
Soome kodanikul Sittnikowil ei olnud lepingut, kuid see ei takistanud Eesti ajakirjandust teda taevani ülistamast. Mulle soovitati autode asemel peldikupotte müüa. Läks teisiti. Poliitsoosikutel on lisaks kõigele ka sugulased tippametnike hulgas. Eesti on väike.
 
Su konkurendid räägivad midagi heast meretavast?
Nad räägivad, et ma blokeerin laevateed. Aga enne kui lollusi rääkima hakata, tuleks kõigepealt kätte võtta Eesti merekaardid ja sealt järele vaadata, kust ja kuhu laevateed kulgevad ja misasi see laevatee üldse on. Seejärel tuleks mõned korrad ka merel käia, enne kui heast meretavast rääkida. Hea meretava ei ole sadamavaldaja loata sadamasse sisenemine või sealt läbisõit. Ammugi ei ole heaks meretavaks demagoogia, provokatsioonid, valetamine ja ametialane võltsimine.
Hea meretava on hädasolija aitamine merel, mida mina erinevalt kogu sellest kambast ka korduvalt teinud olen, sealhulgas ka ühe Kroonika regati ajal.
Hea meretava on ka see, kui näiteks sadamas kohti napib ja keegi soovib siiski silduda, siis lubada see silduja oma laeva pardasse ja üle oma laeva maale. Samas, kui pardasolija hakkab lärmakalt pidu panema, üle esimese laeva oma külalisi massiliselt tooma või, mis veelgi hullem, mingit kahtlast äri ajama, siis selle koha pealt saab igasugune hea meretava ja ühtlasi külalislahkus korrapealt otsa.
Koluvere valitsejale Aivar Reivikule ja tema partneritele on nii vabariigi valitsus kui ka kohus selges eesti keeles öelnud, et kui ta tahab endale uut sadamat teha, siis peab ta olemasoleva sadama piiridega arvestama.
 
Kuidas mujal sadamakultuur on?
Maailma ühed kallimad jahisadamad on Hispaanias - Puerto Banus ja Puerto Portals. Neist viimane asub Mallorcal. Kõige eeskujulikumad sadamad on aga Türgis. Sadamas allutakse vastuvaidlematult sadamakaptenile, loata sissesõit ei tule kõne allagi.
Kreekas toimub paras segadus. Sildumine käib seal tavaliselt ankrumeetodil: kõigepealt ankur vette, siis ahtriga kai äärde ja otsad kinni. See moodus annab ka suurepärase võimaluse naabritega tutvust sobitada, kui risti-rästi läinud ankruid hommikul lahti harutatakse. Kuid ka nende kesiste sildumisvõimaluste eest tuleb tipphooajal võistelda. Eks vilumus tekib ajaga.
 
Kindlasti on ka Kreekas midagi paremat?
Kreeka on tegelikult mu lemmikriik. Suurepärane arhitektuur, soe meri ja Vahemere köök tagavad täiesti kordumatud hetked. Kreekas võib leida suurepäraseid saari ja saarestikke. Tore jahisadam ehk marina on Kosi saarel. Tõsi, ta on väga tuuline, aga see-eest äärmiselt meeldiva õhkkonnaga ja professionaalse teenindusega. 
Kythnose saare omapäraks on puutumatu loodus ja kuumaveeallikad. Seal, kus allikad merre voolavad, on moodustunud poollooduslikud jakuzid, kus on mõnus vedeleda nagu vannis.
Spestese ülerahvastatud sadamas võib aga randuda otse kõrtsituppa. Muidugi juhul kui mahud. Vahel võib ankru ka lihtsalt merre visata ja paadiahtri nööriga ka mõne puu külge siduda. Sageli on kaikohta raske saada: keskaegse Hvari saare sadamalinnas Horvaatias on suvel see peaaegu võimatu. Siis tuleb lahesopis ankrus seista ja kummipaadiga maale minna, kusjuures isegi ankrupaigad on loetud.
 
Kas vahel ka jama juhtub?
Paadiomanik peab kõigeks valmis olema. Mootorpaadil tuleb enne merele minekut kontrollida alati mootori ja käigukasti õlitaset, jahutust, kütuse olemasolu ja puhtust ning muid vajalikke asju. Jamale tasub vastu minna ainult töökorras paadiga. Näiteks nüüdki, Marseille lähedal Lioni lahes oli oodata jama. Korras mootoritega oleksin läbi läinud, aga kuna üks neist hakkas alarmi andma, siis tuli kursilt kõrvale ja lähimasse sadamasse pöörata. Õnneks oli viga siiski tühine.
Olen kõva tormi saanud nii Iiri meres kui Põhjameres ning imesõite on tulnud teha ka Mustal merel. Sealsed tormid on kordades tugevamad kui Soome lahe omad. Eriti kole laine on Musta mere üheksas. Kord pidin Constanza kaubasadamast Rumeenias suunduma kaatriga lähedal asuvasse jahtsadamasse. Ega see mõnus olnud, sest  lisaks üle pea käivatele lainetele oli oht ka madalasse ja kitsasse sadamasuudmesse laine lohku sattudes kinni jääda. 
 
Kas luksusel ja luksusel on vahe?
Eesti kaatriomanikud on siiski tagasihoidlikud, võrreldes maailmatasemega: kokka reeglina pardal pole, eelistatakse ise grillida, süüa teha ning ka ise paati juhtida.
Meie nii-öelda luksuskaatrid pole ju tegelikult mingi luksus. Eestis on isegi üheksameetrist Baylinerit nimetatud luksuskaatriks, kuid maailma mõttes algab luksus helikopteri maandumisplatsist ja jakuzibasseinist.
 
Mida Eesti tublid 45-55sed rikkad oma eluga peale hakkavad? Suudavad varandusi säilitada või teevad järgmise panuse, mis võib suuresti kuhugi kinni jääda?
Kui see kinnisvara ei ole just papist ning kuhugi pärapõrgusse põllule ehitatud, siis küllap tast ükskord ka lahti saadakse. Vara on vara, ei pea tingimata rahas olema.
 
Sa oled ise vist suutnud kahe jalaga maas olla, et mitte öelda kaatri sillal?
Eks minulgi on tehtud panuseid laovarudesse, mis likvideerimist vajavad. Õnneks on autod ja paadid selline kaup, kus klientuur ei piirdu ainult Eestiga.
 
Kas kogud eredaid hetki kaatrisõidu maailmast, raskusi merel ja seda mõnusat sadamasse jõudmise tunnet?
Jah.
 
Mis on sinu top 3 hetke merel?
Kindel laev, soodne ilm ja kuulekas meeskond.
 
Kas sa ümbermaailmareisist ei unista?
Eks kõik unistavad, aga millal ja kuidas ja kellega, on juba omaette teema. Mul peaks tänaseks päevaks tiir täis olema, kuna aastate jooksul on ligi 25 000-30 000 meremiili maha sõidetud. Olen ühtlasi Tallinna Jahtklubi mitmekordne miilikippar.
Äridest ei kavatse ma veel loobuda, sest kõike saab ka kaugelt juhtida. Kuid üha vähem tunnen vajadust jaanipäevaks Eestisse tagasi pöörduda.