"Meie kooli direktoril, kes õpetas meile ka ajalugu, oli selline komme, et kui keegi tunnis haigutas või unisena tundus ja tähele ei pannud, viskas teda tahvli puhastamise nuustikuga või kriidiga, kui see juhtus tal parajasti käes olema. Laps, kes pihta sai, muidugi punastas, teised itsitasid heameelega. Mina vist pääsesin sellisest tähelepanust," meenutab Vilja.

"Kool iseenesest on minu mällu jäänud justkui nukumajke. Kaheksa klassi peale kokku oli meid vähem kui 80 õpilast," jätkab ta ning lisab juurde, et õpetajad kõnelesid omavahel võru keelt. "Meiega muidugi pidi kirjakeeles rääkima, ehkki ka meil pudenes oma lausetesse võro kiilt, seda eriti kirjanditest."