«Orjus on see maja ehitamine,» ohkab ärimees INDREK STAHL. «Olen selle käigus palju halle juukseid saanud.»
Russalka juurest Lauluväljaku poole minnes torkab silma helehall hoone, millel suurte trükitähtedega kirjas «Villa Stahl».
Silmad ei peta, Indrek Stahl (47), rõivafirma Bastion omanik, on valminud majale tõepoolest oma nime andnud.#p3#
«Mitte edevuse pärast,» selgitab ta. «See on lugupidamisavaldus minu vanaisale, kes omal ajal selle maja ehitas.»
Vanaisa surma järel viis majaehituse lõpule tema õde. Maja oli koduks Indreku vanatädile, lisaks täitis see üürimaja funktsiooni. Nüüd saab lapselaps Indrek Stahli restaureeritud villast pansionaat diplomaatidele ja välisriikidest Eestisse tööle sõitvatele ametnikele.
Majutus koduõues
Mõni aasta tagasi tekitas seesama maja ohtralt vaidlusi ja arutlusi. Nimelt elas majas kaksteist ühiskorteritesse majutatud leibkonda, kes pidid tagastamisjärgse omaniku saabudes välja kolima.
Indrek Stahlil on alles kõik toona temast ja tema majast kirjutatud artiklid. «Ma tean suurepäraselt, mis tunne on olla kodust välja tõstetud,» meenutab Stahl aega, mil katoliku kirik ta enda kodutuks jättis. «Sain kaheksakümnendatel endale vanalinnas kodu — neli seina, muldpõrand ja tähistaevas. Ehitasin selle valmis ja kümme aastat hiljem võttis kirik selle minult ära. See ei olnud mul just väike investeering, aga ma pole kunagi häbenenud, et olin spekulant,» räägib kunagine «Viru ärikas».
Korterist ilmajäämine ja krundi tagasisaamine sattusid ajaliselt lähestikku. Kuna tagastatud maja oli esialgu sundüürnikega asustatud, Stahli-pere aga kodutu, ehitas Indrek Stahl poole aastaga oma tagastatud krundile väiksema maja, kus elab praeguseni.
«Saja viiekümnest ruutmeetrist jagub mulle ja mu perele elamiseks küll,» nendib ta kolm korda suuremas pansionaadis ringi vaadates. «Lapsed kasvavad ühel hetkel suureks ja meil pole naisega mingit mõtet teineteist ruuporiga hõigates mööda maja taga otsida.»
Pansionaadi külalised hakkavad oma kenadest sviitidest lisaks merele ja pargile nägema ka hotelliomaniku koduaeda ja terrassi. «Ega see mulle väga ei meeldi,» tunnistab Indrek Stahl ja lubab peatselt käsile võtta oma Pirital asuvale krundile uue maja ehitamise. «Mul on nii palju plaane, et aeg-ajalt on tõsine hirm, et elu jääb lühikeseks. Järgmised paarkümmend aastat on küll tiheda tööga täidetud.» #p2#
Usaldab oma naist
«Ma ei tahaks kiidelda, aga mulle tundub, et minu abikaasal on väga hea maitse ja stiilitunnetus,» kiidab Indrek Stahl oma elukaaslast ja koostööpartnerit Merike Päärot. «Arvan, et Eestis kuulub ta kindlasti viie sel alal parima tegija hulka.»
Indrek Stahlil on rahuloluks põhjust — Merike on teinud kõigi Villa Stahli ruumide sisekujunduse ja valinud välja mööbli. «Aeg-ajalt küsisime nõu (sise)arhitektidest peretuttavatelt Heli ja Toomas Kivilt,» möönab peremees.
Niipalju kui võimalik, on Indrek Stahl säilitanud maja endisaegse õhkkonna. Jupike originaaltreppi, korralikult restaureeritud kolmekümnendate aastate puitmööbel… «Põrandad lasin teha saare- ja tammepuust liistparketist ja aknalauad on lihvitud paest või marmorist,» räägib Stahl.
Maja maksumuse kohta märgib Stahl vaid, et selle raha eest oleks võinud ehitada kaks sama suurt uut maja. Ning et «rikkaid kosilasi» on juba käinud, kuid see maja pole müügiks tehtud. Ka mitte äriprojektiks — Stahl on oma sõnul rahul ka siis, kui pansionaat ehituseks kulunud raha kümne aastaga tagasi teenib.
