Septembris Lounge Déjà Vu’s esinev lauljanna Sonique on pärast rinnavähist võitu saamist väärtused ümber hinnanud ja õppinud elu nautima. See on ka üks põhjuseid, miks ta jääb Tallinna pikemaks kui üheks õhtuks.
Sonia Clark (42), artistinimega Sonique oli kuum kümme aastat tagasi. Siis ei möödunud ühtegi pidu tema hittide «It feels so good» ja «Sky» ettemängimiseta. 2001. aasta suvel oma kuulsuse tipus olles esines mustanahaline superstaar ka
Tallinnas. Sel sügisel tuleb ta jälle.
Kas mäletad oma eelmist Eesti kontserti?
Kui aus olla, siis ei mäleta. Liiga palju on vahepeal juhtunud. Keegi just hiljuti küsis, et kas mäletad mind koolist, ja ma jäin talle kummastusega otsa vaatama. Ausalt öeldes mäletan ma vaevu, mida eile õhtul tegin, veel vähem siis, mis juhtus kümme, kakskümmend või rohkemgi aastat tagasi. Reisimist on ikka üksjagu ette tulnud.
Loe edasi värskest Kroonikast
{poolik}
Mis paigad on sulle eredamalt meelde jäänud?
Neid on nii palju. Kümme aastat tagasi reisisin nagu segane, iga päev uus linn. Hong Kong, Singapur, Kuala Lumpur, El Salvador, Austraalia, Brasiilia, Ibiza. Terve maakera sai läbi käidud.
Tavaliselt eelneb edukale karjäärile uskumatu lugu oma eesmärkideni jõudmisest. Milline on sinu lugu?
Mul on olnud päris keeruline elu. Noorena tegelesin palju spordiga, elasin koos emaga. Aga ema otsustas abielluda ja Inglismaalt ära kolida. Mina tahtsin jääda. Jäin omapäi ja sain kiirelt aru, kui keeruline elu on. Olin naiivne, sattusin politseiga pahuksisse, suhtlesin valede inimestega. Õnneks võttis ema aru pähe ja tuli tagasi. Olin tol hetkel kodutu ja tal oli tõsiseid raskusi mu leidmisega. Ta otsis mind kaks nädalat, enne kui leidis. Ma ei julgenud talle öelda, et olen kodutu, tahtsin ise hakkama saada. Pärast nii karme üleelamisi vaatasin elu teise pilguga, ema tugi aitas mul mustast august välja tulla. Otsustasin muusikale pühenduda ja teen seda siiani.
Kui kaua läbimurre aega võttis?
See oli keeruline ja pikk protsess. Tänapäeval on lihtne, lähed mõnda talendisaatesse või «X-Factorisse» ja boom — sind juba teatakse! Tol ajal pidid sa kedagi veenma, et oled väga hea. Mu esimene lugu tuli välja, kui olin 19, aga läbimurre võttis kõvasti rohkem aega. Hakkasin artistidele demosid sisse laulma, et mu häält oleks kuulda, tegin telesaadetele pealelugemist, reklaame. Olin isegi taustalaulja telesaadetes. Siis ühinesin DJ Mark Moore’iga, kes tegi gruppi S´Express. Kohe tuli ka natuke suurem tuntus, mis ei kestnud küll kaua. Moore tahtis juba muid asju teha, kui mina alles hoogu kogusin. Lahku läksime siiski sõpradena.
Millal sa muusikaga raha teenima hakkasid?
Pärast S´Expressi laialiminekut otsustasin, et hakkan plaate keerutama. Põhjuseid oli kaks. Esiteks, mulle ei meeldinud muusika, mida kuulsin pidudel käies, ja teiseks, mul oli vaja raha teenida. Isegi kui need summad alguses naeruväärselt väikesed olid, või isegi tasuta sai mängitud. Järsku läks lahti — 25 naela, 50 naela, 100 naela ja 150 naela… Olin käed laes! Sealt edasi läksid summad kordades suuremaks. Esinesin kõikides suuremates klubides ja raha voolas. Mängisin plaate ja laulsin peale. Sealt tuli idee, et oot, miks ma ei tee mõnda enda lugu — sahtlis oli neid
ootamas nii mõnigi. Tegime koos sõbraga oma versiooni loost «I put a spell on you». Meie suureks üllatuseks saatis seda edu. Kiiresti oli vaja teha uusi lugusid ja enne kui arugi sain, olin kogunud märkimisväärse tuntuse.
Sa olid pikalt virelenud. Mis tunne oli olla rikas?
Minu jaoks oli see imelik. Alles ma olin tüdruk, kes oli õnnelik, et teenis 50 naela esinemise pealt. Aju polnud valmis, et järsku olen edetabelites number üks.
Aasta tagasi tabas sind raske löök — said teada, et sul on vähk. Kuidas see juhtus?
Olin Miamis muusikafestivalil, kui sain teada, et mul on rinnavähk. Kõik käis nii kiiresti. Ühel hetkel tundsin seletamatut tükki oma rinnas. Enne kui jõudsin kontrolli minna, sattusin Egiptuses autoavariisse. Seoses õnneliku pääsemisega unustasin tüki üldse ära.
Ühel hetkel tundsin, et see on endiselt olemas, ja kuigi mul polnud paha olla ega midagi, läksin siiski kontrolli. Poleks uneski osanud arvata, et mul on vähk. Käisin kontrollis neljapäeval ja teadsin, et esmaspäevaks on tulemused olemas. Probleem oli aga selles, et tol esmaspäeval filmisin videot oma uuele singlile «World of Change». Mul polnud julgust enne võtteid tulemustele järele minna. Oleksin muidu täiesti depressioonis olnud. See kõik juhtus 4. juunil eelmisel aastal. Uuringud näitasid vähki. Olin juba järgneval esmaspäeval haiglas opilaual. See ei olnud üldse lihtne. Kaks operatsiooni ühel nädalal ja kolmas kuu aega hiljem. Seejärel tehti kemoteraapiat ja otsa veel kiiritusravi. Ma tänan jumalat, et suudan nüüd, kuus kuud pärast selle õudusunenäo lõppu teha nii palju. Tundub, et teen isegi liiga palju, sest arst juba manitses, et võta vaiksemalt. Proovisin talle selgitada, et halloo, ma olen aasta aega istunud ja rahulikult võtnud. See pole mu loomuses.
Mida ravi sulle tähendas?
Minu jaoks oli see olukord nii uus. Pärast operatsiooni pidin tegema üht MTV projekti, aga arst vangutas pead: «Kullake, sa ei lähe tööle, sa lähed kiiritama hoopis.» Mis mõttes!? Kas ma pean? Arst ütles, et pean tööga pausi pidama. Ja tal oli õigus. See tõi tagasi reaalsusesse. Ma sain neli kuud iga kahe nädala tagant kiiritusravi. Seejärel tuli väike paus ja järgnes keemiaravi, mis mind hirmsasti ära väsitas. Mulle pumbati neli tundi vedelikke sisse, siis hüppasin autosse ja sõitsin koju.
Võtsin seda aega kui väga pikka puhkust. Tead, nagu need päevad, kus sa tahad vaid voodis vedeleda ja mitte midagi teha. Mu keha vajas puhkust. Ma polnud kunagi arvestanud selliste asjadega nagu tervise hoidmine, mu töö kvaliteet kannatas juba ammu — ainult tormasin ja tuuseldasin ringi. Hindasin ümber kõik oma väärtused ja nüüd oskan elus hoopis teistsugustest asjadest rõõmu tunda.
Mis sulle elujõudu andis?
Jumal. Tänasin teda igal minutil, et olen elus. Ja loomulikult mu koerad. Võtsin haiguse ajal endale uue seltsilise — lisaks dalmaatslasele, kes mul juba varem oli, on meie peres nüüd ka Jack Russelli ja
chihuahua segu koer. Tema eest hoolitsemine andis mu elule uue mõtte.
Pere, lapsed, sõbrad — kes sind kõige rohkem toetas?
Kogu haiguse aja olen ma olnud üksik. Ma pole abielus ega tahagi kunagi abielluda. Mul pole ka lapsi, jään koertega.
Isoleerisid ennast sõpradest?
Mul polnud kedagi ümber.
Isoleerisin ennast täielikult ja hoidsin isegi oma lähematest sõpradest eemale. Ma ei lasknud kellelgi endale isegi külla tulla. Väljas siiski käisin. Panin endale võltsripsmed ja kulmud ja läksin. Kuna mul on ennegi olnud kiilakas pea, siis ei saanud keegi aru, mida ma tegelikult läbi elan. Õnneks polnud mul kõige hullemaid sümptomeid. Halvim oli siis, kui mu küüned hakkasid mustaks minema. Pidin peaaegu südamerabanduse saama. Pea aasta otsa tuli musta küünelakki kanda.
Mida oled oma elus pärast tervekssaamist muutnud?
Kui ma panen endale esinemisi kirja, siis jätan vahed sisse. Ei tee enam kõike üksteise otsa. Uus asi, mida ma teen, on see, et ma jään pikemaks riiki, kus esinen, et tutvuda sealsete vaatamisväärsustega. Mul on plaanis olla Eestis kolm päeva. Tahan võtta autojuhi, kes mulle Tallinna näitaks. Ma ei puhka, tahan käia ja näha ja mäletada, mitte nagu eelmisel korral.
