ENN KUNILA suhe Hiiumaaga on vahetu ja lihtne: palju sõpru ja tuttavaid, maamaja, otsa lõppenud kartulikasvatamise hobi ning tärganud huvi loodusfotograafia vastu.
Pealinna suurärimees Enn Kunila (57) nimetab end tagasihoidlikult võsa-hiidlaseks ja kokkulepitult eelistab ta rääkida kõigest muust peale äri. Kohtumisele on ta kaasa võtnud kohaliku kunstniku ja kultuuriedendaja Ott Lambingu.
Märtsis korraldasid nad koos Olev Subbi maalide näituse Enn Kunila ja Marju Tähe erakollektsioonidest.
Septembrist avatakse aga läbilõige Eesti maalikunstist. «Üheski kultuurriigis ei ole võimalik omada täielikku ülevaadet kunstiajaloost, kuid Eestis on see võimalik ajaloo lühiduse tõttu,» arutleb Kunila. Kuna tema teada peavad Johann Kölerit oma kunstnikuks kolm riiki, kavandab ta alustada näitust Konrad Mäe ja Ants Laikmaaga.
Kuid peagi veereb Kärdla Rannapaargu kohvikus aetav jutt maisematele radadele ja inimestele, kes samas ukse taga järjekorras oma kruusi külma õlut ootavad.
Väike majake
Kunila ostis Hiiumaale 1930ndatest pärit kehvikumaja 17 aastat tagasi, kui neljas kümme ta elus ette lõi. «See oli nii väike, et ööpotil olid ka sangad sissepoole. Aga hoovis oli suur tamm, see mind võlus,» räägib Kunila.
Nüüdseks on tema popsitare küll juba veidi suurem. «Mulle väga grandioossed ja pompoossed asjad ei sobi ja need ei sobi ka sellele saarele.»
Kui Kunila Hiiumaale tuli, hoiatati teda, et saarerahvas ei võta linna untsantsakat hästi vastu. Kuid siis avanes hea võimalus. «Minu majapidamise kõrval kasvatas tore hiidlaste pere kartuleid ja porgandeid. Hakkasin ka kasvatama. Kolm aastat kasvatasin, naabrid õpetasid ja aitasid maha panna, väetada ja mullata ning üles võtta. Töö kaudu liitumine oli nii tõsine, et keegi enam ei arvanud, nagu oleks Enn Kunila üks linnavurle,» jutustab Enn. Neljandal aastal ostis Kunila ka sõnnikut, ja kui ta arvutama hakkas, selgus, et saagi hind ei ületanud isegi sõnniku maksumust! «Siis mõtlesin, et on aeg otsad kokku tõmmata. Aga vahva oli,» summeerib mees oma talvekartuli kasvatamise kogemust. Ennu suhe Hiiumaaga on aga midagi enamat kui maakodu omamine. «See on side inimeste ja loodusega.» Kunila tegeleb omasõnu veretu jahi — loodusfotograafiaga. «Sõidan metsarajal ja vaatan sihte, äkki on mõni loom. Päikesetõusu ja päikeseloojangu ajal on see suur nauding,» vestab Kunila. «Maakodu pidamiseks peab tunnetus olema. Muidu tüdineb praamisõidust ära.»
Laadimise koht
Kunila käib Hiiumaal pisteliselt, sest pikka puhkust ei saa võtta. Vahel tuleb suisa üheks päevaks. 17.45 tuleb lennuk Tallinnast, ja hommikul 8.45 lendab ärimees tagasi. Pool kümme saab Enn osaleda juba nõupidamisel, olles taas värske energiaga laetud. Muide, teekond Kärdla lennujaamast Kunila suvekoju võtab autoga vaid seitse minutit!
Seltsikaaslane Ott Lambing viitab helilooja Erkki-Sven Tüürile, kes kirjutab kogu oma loomingu Kõpu poolsaare otsas väikeses Hirmuste külas, kus tal on elamine ja stuudio. Ilma metsakohina ja sügistormide helideta ei saa komponist muusikat kirjutada, teab Lambing.
Nii jõuab jutt Juhan Smuulini, kes käis end näituseks Muhul laadimas. Seda on tõesti vaja nii kirjanikule kui ka ärimehele. Samuti lihtsalt igale mehele ja naisele!
Kunila kiidab Hiiumaa tennisetreenerit Tiiu Masingut ja siinseid väljakuid. Tennis on üks Ennu hobidest, millega Hiiumaal saab tegelda. «Urmas Ott käis ka Hiiumaal salaja tennist mängimas, päris hiidlane Ada Lundver meelitas,» on Ott Lambing informeeritud.
«Hiiumaal on terve ja turvaline ühiskond,» võtab Kunila kokku.
«Eks siin ole sotsiaalne kontroll tugev. Kui tuntud inimene läheb üle Kärdla keskväljaku ja puuksutab, siis teavad seda kõik enne, kui lõhn jõuab levima hakata,» teab Lambing taas täiendada. Ott on saarel elanud 32 aastat ja omandanud mõned tilgad kuulsat hiiu huumorit.
Vaikus ja rahu
Kärdla piiril Pühalepa vallas läheb lahti Selveri ehitus. Liviko ja Tallinna Kaubamaja grupi suuromanik Kunila kiidab, et detailplaneering õnnestus saada rekordaja, vähem kui kolme kuuga!
Mees oma teeneks seda ei pea: «Ma ei saa üksinda sundida Selverit Hiiumaale tulema, aga ma olen kahe käega poolt.»
Enn pakub, et mitte tema, vaid hiidlane võidab. «Valik ja hinnad lähevad paremaks.»
Lambing kiidab Selveri-plaani kõrvalt takka.
Kunila möönab, et Hiiumaa-otsad ei lase ikka ärimõtteist päris vabaks. «Minu olukorras ei vabane neist mõtetest enam kunagi, Hiiumaal on neid lihtsalt parem mõelda,» ütleb Kunila. Mees räägib, et saarel olles näeb oma äride ilusamat poolt rohkem kui linnas. «Ja oma hingelist kompassi on siin lihtsam paika panna. Poolteist tundi autoga, poolteist tundi praamiga ja mõtted-mured on juba vajunud ja hajunud.»
Enn räägib, et inimesed vajavad vaikust ja rahu ning otsivad vahel üksindust. Kõik on aga suhteline, sest Kunila sõber ja kohaliku ratsapäeva korraldaja Jaanus Berkman räägib, et Kärdlas on juba väga lärmakaks läinud. Tema rajas maakodu Heinlaiule (saar Hiiumaa ja mandri vahel, kus pole peale tema ühtegi inimest — P. K.).
