Ajalehe Lääne Elu teatel töötab kunstnik teise Haapsalu-teemalise raamatu kallal, millest ta veel pikemalt rääkida ei taha.

“Milline see raamat tuleb, seda ei saa enne öelda, kui raamat on valmis,” mainis ta vaid. Siiski soostus ta ütlema, et raamatu käsikirja on kirjutanud Rootsi kirjanik Barbro Lindgren.

Wikland on viimase aasta jooksul käinud korduvalt Ameerika Ühendriikides oma näitusi avamas, talvel kujundas ta neli nädalat Soomes Raumas uue laeva Victoria lastetuba.

Tänavu ootab kunstnikku taas ees Ameerika-reis, sest uutesse osariikidesse jõuab USA-s ringlev näitus, millest suure osa moodustavad raamatu “Pikk, pikk teekond” illustratsioonid .

Kunstniku sõnul ei tähenda näituse avamine pelgalt piltide ülesriputamist ja avamisel osalemist, vaid sellega kaasnevad kohtumised lastega.

Wiklandilt on sageli küsitud, miks pole “Pikk, pikk teekond” ilmunud inglise keeles. Kunstniku sõnul on tema kirjastaja korduvalt pakkunud Inglise ja Ameerika kirjastustele võimalust raamat avaldada, kuid seni tulemusteta.

“Nad leiavad, et see raamat on lastele liiga kole,” rääkis illustraator oma Haapsalus veedetud lapsepõlvest ja Rootsi põgenemisest jutustava raamatu kohta. Tema hinnangul on kahepalgeline selline suhtumine, kus ühe lapse saatusest jutustavat lasteraamatut peetakse koledaks, kuid televiisoris näidatakse vägivaldseid multifilme.

Järgmine kord võib Wiklandi Haapsallu oodata kuu aja pärast, mil Rootsi saatkonna vahendusel peaks sinna jõudma raamatu “Pikk, pikk teekond” ainel valminud lavastus, milles mängib peaosa Eesti näitleja Helena Merzin.

Kunstnik ütles, et kõik põgenemise ja sõjaga seonduv on talle raske. Ka Haapsallu tulek elustab vanad valusad mälestused. Siiski leiab ta, et ükskõik kui halbu asju inimene elus kogema ei pea, on neis enamasti ka midagi head.

Kui vanaema poleks 14-aastast Ilonat 1944. aasta sügisel põgenikelaevale saatnud, poleks ta ehk kunagi kohtunud Astrid Lindgreniga ega oleks tema pildid maailma lapsi rõõmustanud, kirjutas ajaleht.

Wikland oli ligi paarisaja põgeniku seas, kes olid 1944. aasta septembris Dalarös maabunud laeva pardal. Tänavu septembri lõpul osaleb ta sealsamas Balti põgenike mälestusmärgi avamisel.

Wikland oli ka üks neist, kes osales parima mälestusmärgi kavandi valimisel. “Sammas näeb ilus välja,” ütles ta, kuid ei soostunud seda kirjeldama, sest mälestusmärgi väljanägemine jääb avalikkusele saladuseks hetkeni, mil sellelt kate eemaldatakse.