Ameerika ühe luksulikuma ja tõsiseltvõetavama ajakirja National Geographic toimetaja Priit Vesilinnu poeg William Vesilind on on tulnud Eestisse elama ja juuri otsima, et taastada vanavanavanemate kodu.
Williami ehk Billi isa on austatud ja armastatud mees, kellest isegi dokumentaalfilm tehtud.
Bill on aga Eestis viibinud kaks ja pool nädalat, kuid kogunud siin selle ajaga juba hulganisti sõpru. Ta pea on täis mõtteid, kuidas kodumaale kasulik olla ja üllatada suvel siia saabuvat isa. Sest isa on talle kõige olulisem inimene maailmas.
Bill, kõik teavad, kes su isa on, aga kes sa ise oled?
“Mul on sellise küsimusega tõepoolest palju kokkupuuteid olnud. Tihtipeale räägivad inimesed minuga vaid temast, kuid see on ka mõistetav.”
Millised on sinu plaanid isa varjust välja hüppamisel?
“Ma ei ole veel päris kindel – mul on mitmeid mõtteid. Need on seotud rohkem ärimaailma kui kirjutamisega. Millegagi, mille järele on vajadus. Mul on mõningaid ideid, kuid tuleb aru saada, et terve maailm keerleb pidevas uute asjade ja nähtuste otsimise protsessis.”
Kuidas sinu äritegemise kultuur erineb sellest, millega sa Eestis oled kokku puutunud?
“Kuna mu ema on hispaanlane (ma räägin ka hispaania keelt) ja isa eestlane ning ma olen üles kasvanud Ameerikas, on minu äristiilis põimunud ka kaks erinevat stiili. Ameerika ärikultuur eeldab külma, korrektset suhtlemist, Hispaania oma on aga väga isiklik. Asju aetakse selle kombe kohaselt väga personaalsel tasandil. Te istute oma potentsiaalse kliendi perekonnaga koos, sööte lõunat, saate isiklikult tuttavaks ja alles siis otsustatakse, kas teha bisnist või mitte.
Olen samasugust suhtumist märganud ka Eestis. Siin oleks täiesti võimatu asju ajada näiteks pelgalt fakside või e-mailide teel. Inimesed peavad sind nägema ja alles siis tuleb usaldus. Selles mõttes on mul siin lihtne kohaneda.”
Maailmas on tuhandeid kohti, kus on soe ja hedonistlik keskkond. Miks sa tuled siia nõretavasse Eestisse, kus lokkab korruptsioon ja aprillis sajab lund?
“Ok, ma toon sulle ühe näite. Teeme nii, et sa oled 23 aastat vana ja elad riigis, mis on muutunud sinu jaoks väsitavaks – sa pead kogu oma elu korraldama teatud spetsiifilisel viisil. Siis antakse sulle aga võimalus minna teisele poole maailma ja mis kõige tähtsam – sealt teiselt poolt on pärit ka sinu juured. Sa puutud kokku täiesti teistsuguse kultuuri ja inimestega. Lisaks veel võimalus aidata sellega oma perekonda ja iseennast.”
Arusaadav. Kuidas sind siin seni vastu on võetud?
“Äri edukus sõltub alati sellest, keda sa tunned. Ja ma peaks ütlema, et tänu minu nimele avanevad mu ees mitmed uksed. See, et inimesed teavad mind tänu mu isa loomingule, on mulle üks suurimaid komplimente. Olgugi et minu jaoks on ta lihtsalt isa – tavaline tüüp –, vaatab maailm teda kui tõelist kunstnikku ja ma olen selle üle uhke.
Inimesed on siin üldjuhul jagunenud kaheks – nooremad võtavad vaimustusega vastu väliskapitali ja ameeriklasi, vanemad tunnevad aga hirmu kogu Eesti läänestumise ees. Nii ongi mul vanemate eesti ärimeestega siis kergem suhelda, kui nad saavad teada, et ma olen eestlane.”
Kuidas su Ameerika sõbrad suhtusid sellesse, et sa kavatsed Eestisse minna?
“Ma ei saa öelda, et nad oleks mind päris normaalseks pidanud. Mul oli seal korralik töökoht, auto jne. Neil oli seda raske mõista. Kuid ma olen alati armastanud riske võtta ja suuri pöördeid teha. Ja kui ahastavad inimesed küsivad, mida ma teen, vastan ma neile: “lihtsalt vaata”.”
Mis sind Eestis on üllatanud?
“Väga paljud asjad on positiivselt üllatanud. Eriti meeldib mulle suhelda vanemate inimestega – jälgida nende kombeid ja püüda mõista nende metafoore. Üllatanud on ka see, et Ameerikas olles tundsin ma ennast eestlasena, kuid siin on see palju raskem. Mitmed siinsed noored püüavad käituda ja olla nagu ameeriklased.”
Mida sa Ameerikas õppisid?
“Õppisin muusikat. Laulmist, klaverit, kitarri. Olen alati muusikat armastanud, see tähendab minu jaoks väga palju. Ma kuulan väga erinevat muusikat alates Miles Davisest ja lõpetades Metallicaga. Kui ma näen ja kuulen muusikas tõelist pühendumist, siis ma armastan seda.”
Kuidas muusika õppimine sind ärimaailmas on aidanud?
“Tegelikult õppisin ma ka muusikaäri, kuid Eestis on see ala nii väike, et siin ei ole selles vallas millegi uue järele otsest vajadust.
Mind kutsuti ükskord hindama noori eesti bände ja ma nägin seal paari päris huvitavat kooslust. Erilist huvi pakkus mulle ansambel nimega Luxor või midagi taolist. Tema laulmise viis oli väga sarnane Ameerika folklauljate omaga, nad erinesid kõikidest teistest. Eestis ei ole mingit mõtet teha šabloonset rokki, mille aeg maailmas on juba ammu möödas. Usun, et Eestis on mitmeid bände, kellel oleks Ameerikas tulevikku, aga nad on lihtsalt liiga laisad.”
Kuidas sa juhustesse suhtud?
“Ma austan juhuseid absoluutselt. Arvan, et mida rohkem taipad, et sa midagi ei tea, seda targem sa ka oled. Ja juhused ning juhtumid aitavad seda tõde selgitada. Ei ole mingit muud seletust peale juhuse, et ma elan nüüd sellelsamal maal sellessamas majas kus minu vanavanavanaisa 200 aastat tagasi. Elu käib ringides ja seda valitsevad juhused.”
