Kui keskerakondlane Yana Toom eelmisel aastal Tallinna abilinnapeaks sai, küsisid paljud, kes ta selline on… Sel kevadel tegi Yana hüppe – ta valiti Riigikogusse. Kes on see kõrghariduseta viie lapse ema, kellel on nii lennukas poliitikukarjäär?

Jana Toom (44) muigab kergelt, kui räägib, et ta läks esimesel tööpäeval all-linnast üles Toompeale jalgsi ja pääses seeläbi Delfi reportaažist «Vaata, milliste autodega saabusid saadikud esimesele istungile!».

Yana pandi istuma erakonnakaaslase Priit Toobali kõrvale, kuid seda siiski vaid üheks päevaks. Praegu istub ta koos Eldar Efendijeviga teises pingis.

«Ma saan aru, et mind pandi ette kui uut inimest. Kõik tahavad ikka tahapoole istuda. Seal saad sosistada mobiiliga midagi,» lausub Yana. «Ees on sul kahe meetri kaugusel peaminister – no mis sa teed, ikka kuulad viisakalt, ei hakka näiteks kuduma. Selles suhtes ei ole kõige parem koht. Võib-olla kui ma olen juba vana kala, saan taharitta minna.»

Miks sa autoga ei sõida?

Kui aeg vähegi lubab, siis eelistan ühistransporti. Esiteks, mulle see meeldib. Päriselt! 35 minutit bussis kojusõitu on mu enda aeg, kus saab rahulikult mõelda. Teiseks, olen märganud oma kolleegide puhul, et nad tihtipeale ei tea, kuhu läheb buss number see ja see, kus on peatus jne. Tegelikult peab ikka aru saama, mis reaalses elus toimub. Vahel on tunne, et ametnikud elavad kuu peal. Kui nad midagi kommenteerima hakkavad selle kohta, mis elus tegelikult toimub, siis vaatad küll, et kurat, oled sa käinud näiteks kusagil turul?

{poolik}


Kui suur palgatõus töökoha vahetusega kaasnes?

Abilinnapeana oli mu palk 43 000 krooni ja Toompeal on 49 000. Minu jaoks on küsimus, kuidas seda väga suurt palka seal üleval välja teenida. All ma rabelesin kaksteist tundi päevas ja mu hing oli palgapäeval rahul. Üleval oli meil esimesel nädalal üks istung 22 minutit ja mul oli sellest paha enesetunne. Kuid tänaseks ma hakkan juba aru saama, kuidas seda tööd tehakse ja mis võimalused meil on.

Kuidas sa poliitikasse sattusid?

Ma olin nädalalehe Vesti Nedeli peatoimetaja, kui jäin viienda lapsega puhkusele. Tagasi tulles mind koondati. Kuna mul on sõltuvus ajakirjandusest, siis läksin tööle «Raepressi». Aga minu temperamendiga inimesel oli seal metsikult igav. Ma käivitasin venekeelse linnalehe Stolitsa, kus sain peatoimetajaks. Selleks ajaks olid mu maailmavaated piisavalt sotsiaalsed, et Keskerakonda astuda. Lehel on ju see omapära, et keegi ei tule rõõmu jagama, tullakse ikka väga tõsiste probleemidega, mida tuleb lahendada.

Miks just Keskerakond?

Minu jaoks on see kõige adekvaatsem poliitiline jõud Eestis, vabandust väga. Kunagi kippusin reformi ideoloogia poole, aga siis sain vanemaks ja targemaks. Pärast pronksiööd oleks see koostöö olnud igal juhul välistatud.

Kas kõrgema palgaga tuli ka parem elu?

Mul on peres kolm tudengist last, see neelab raha nagu tolmuimeja. Pojad õpivad tasulistel kohtadel, tütar välismaal.

Sul on viis last.

Vanim, 21aastane Kornei õpib TTÜs rahvusvahelist ärijuhtimist, kahekümnene tütar Varvara lõpetas eelmisel aastal balletikooli, kuid ei pääsenud teatrisse ja suundus hoopis Moskva Lingvistilisse Ülikooli rakenduslikku lingvistikat õppima. 18aastane Fjodor õpib Tallinna Ülikoolis vene filoloogiat, kaheksateistkümnene Artur lõpetab sel aastal Tallinna Tõnismäe Reaalkooli, ta tahab minna Mereakadeemiasse, ja viiene Artemi on mu pesamuna.

Kui tihti su suur pere kokku saab?

Tuleme alati kokku jõuludel, uuel aastal ja jaanipäevaks. Puhkamas me koos ei ole saanud käia, sest see tähendaks pankrotti. Kuid kõigiga vaheldumisi oleme käinud küll, kord ühe lapsega, siis teisega. Sel aastal on näiteks Fjodori ja Varvara kord meiega Türki kaasa tulla.

Kuidas teil läbisaamine on?

Meil on selline omapärane elukorraldus. Näiteks ei ole meil televiisorit. Nüüd oleks muidugi võimalus see osta, aga toona, kuus aastat tagasi, kui me Viimsisse maja ostsime, ei jätkunud raha teleka jaoks. Sealt sai alguse traditsioon, et õhtuti käitume nagu üks korralik vanamoodne perekond, mängime kaarte, lauamänge, käime jalutamas. Pere on meil tõepoolest suur, sest kodus elavad kõik lapsed peale tütre.

Pojad on ju kah täiskasvanud…

Poistel on täitsa oma elu, eriti Fjodoril, kes on punkar. Mul oli kogu aeg hirm, et ükskord ta jääb mingi lollusega vahele ja siis ilmub kusagil pilt, et vaadake, see on abilinnapea Yana Toomi poeg. Näiteks käis ta plakatiga ühe karusnahapoe ees protestimas, aga õnneks keegi ei tuvastanud teda seal. Fjodori avatust näitab ka see, et ükskord, kui tal raha otsa sai, võttis ta oma kitarri ja läks tänavale mängima. Ta teenis 37 krooni, sõi selle eest kõhu täis ja läks tagasi loengusse. Ma sain šoki, kui sellest kuulsin. Pojal oli aga selgitus tagataskust võtta: «Ema, miks ma pidin sult küsima? Ma ju teenisin, mitte ei varastanud seda raha!» Enam ma tema pärast ei muretse.

Kas teie vahel on pingeid?

No ma ikkagi proovin teda mõista. Kuigi mulle ei jõua kohale, et näiteks kui ma ostan paari tuttuusi pükse, siis vaid mõne tunni möödudes on need aukudega. Ma ostsin terved ju! Ta kipub nende samade pükstega isegi teatrisse tulema!

Kas su lapsed käisid eesti või vene õppekeelega koolis?

Poisid käisid vene koolis, aga tütar Varvara eesti omas.

Kas on vahet tunda?

Vahe on, aga õnneks mitte väga suur. Tütre puhul nägime vaeva, et hoida teda meie keele kultuuriruumis. Näiteks mingi hetk, kui meil olid pere lugemisõhtud, siis ta pelgas neid. Aga me saime sellest üle.

Kas eesti ja vene verel on suur vahe?

Eks mingi vahe on kindlasti. Näiteks linnavalitsuses oli mu abi eestlane. Väga tubli preili, aga ta tundus mulle nii kuradi aeglane. Harjusin temaga pikapeale ära. Hiljem oli meil vestlus sel teemal ja selgus, et temal oli vastupidi – tunne, et kuhu ma kogu aeg jooksen, rahunegu maha. Siit tuleb välja, et olime ikka erineva temperamendiga küll.

Sa oled puhast vene verd?

Mu ema on eestlane ja isa venelane, seega on mul mõlemat verd.

Sa oled oma perekonnanime mitu korda vahetanud.

Kaks korda… Tegelikult kolm, aga seda kolmandat ma ei loe, see oli nooruse lollus. Oma esimese kolme lapse isaga abielludes jätsin endale neiupõlvenime Tsernogorova, aga kui ma lahutasin, siis tundsin, et olen justkui oma ema nime varjus – ta oli poliitik. Võtsin siis endise mehe perekonnanime Litvinova. Oleme eksmehega siiani heades suhetes. Kui ma abiellusin Aleksei Toomiga (49), siis võtsin tema nime. See oli väga ebapopulaarne otsus. Vaatasin erinevatest venekeelsetest foorumitest, et mind peeti eesti nime võtmise tõttu suisa vene rahva petjaks.

Kuidas sa Alekseiga kohtusid?

Töötasime koos Vesti Nedelis ja hiljem, kui ta lahkus, siis lõid lõkked lõõmama. Abiellusime kuus aastat tagasi, aga koos oleme elanud poole kauem.

Olete viiesele Artemile küllaltki eakad vanemad. Kas see on tekitanud probleeme?

Ütleme siis nii, et liivakasti ääres on keeruline teiste emadega suhelda, nad on ju mu tütre vanused. Mind nimetatakse ka vanaemaks, aga mind see ei häiri. Mingi hetk tundus, et poeg ei tahtnud, et isa läheks talle lasteaeda järele, sest keegi oli talle öelnud, et su vanaisa tuli. Õnneks käivad vahepeal vennad järel, see talle väga meeldib. Eriti veel, kui tema punkarist vend tuleb, sellega saab teisi suisa ehmatada.

Kas pojad on miniad juba majja toonud?

Ei, ei, ei! Miniaid ma hetkel ei aktsepteeri, kuigi mu pojad on kenad. Mul on isegi hirm olnud, et kord tuleb kusagilt välja mõni nende rase sõbranna, aga siiani pole tulnud.

Kuidas pojad ema toetavad?

Nad on head lapsed, mul pole kunagi nendega peavalu olnud. Joomine, narkootikumid, see pole teema.

Ja kõige noorem...

Tema on meil silmarõõmuks. Käime tihti teatris ja balletti vaatamas. Talle väga meeldib, isegi nii palju, et ta tahaks ise balletti tantsida. Vahel paneb ta endale täispuhutava rõnga ümber keha, jookseb mööda tuba ringi ja karjub, et on baleriin. Aga isa oli balletiõpingute vastu ja nüüd käib ta taekwondos.

Millised on su hobid?

Teater, lugemine, kokandus. Mulle väga meeldib süüa teha, olen aastaid olnud ajalehes köögirubriigi toimetaja.

Kuidas te koos abikaasaga aega veedate?

See on suur probleem, sellist hetke pole ammu olnud. Loodame, et sel aastal õnnestub, kas või koos kõige pisemaga. Muidugi on meil juba sellised vanainimeste plaanid. Tahaks Toilasse spaasse minna ja mõnuleda seal. Aga viieaastasel oleks seal surmigav.

Kuidas on lood kõrghariduse omandamisega?

Sügisest on plaanis pooleliolevad õpingud lõpule viia ja diplom taskusse panna.