"Küsimuse peale, et miks, vastasin, et neil on ju nii tore elu - koerad ei pea käima lasteaias ja saavad kogu aeg mängida," meenutab Fokin oma lapsepõlve ajakirjas Naisteleht.

Fokin nendib, et lasteaias käimine talle eriti ei meeldinud, kuna päeva viimased tunnid kujunesid alati vaevalisteks.

"Mu ema tuli mulle alati kõige viimasena järele, sest töölt tulles ta kahjuks varem ei jõudnud. Ja seega pidin alati seal üksi lugema või tegema muid ülesandeid, mis tundusid rasketena kui suur kivihunnik õlgadel. Samas - praegu tunnen suurt tänu oma kasvatajate ees, sest kirjandus on parim maailm, kuhu peituda," sõnab Fokin.