Kui küsida Ženjalt, kas tema on enda arvates pigem eestlane või venelane, ütleb ta, et on pigem lõimumise variant mõlemast ning temas on need kaks rahvust tasakaalus. "Ka mu vanaema, kes on venelanna, räägib ja kirjutab puhtas eesti keeles. Aga ma arvan, et olen hoopis maailmakodanik – suudan tunda end hästi igal pool maailmas, kuhu lähen."

"See, et ma võtan Puškini või Lermontovi kätte originaalkeeles, on minu õnnistus. Ja ma usun, et see on hetk, kus inimesel, kes seda keelt ei oska, on natuke tühjem tunne," arvab ta, et teistpidi ehk vene keele oskus on kasulik just enese harimise eesmärgil.

Refereeritud artikli täistekst Õhtulehes.