Zetod - energiat täis tsurad


Rahvamuusikaansambel Zetod, kelle ridadest teatakse ennekõike karismaatilist Jalmar Vabarnat, on tõeline menupunt – nende esinemise ajal on fännid koguni stringe lavale lennutatud!

Selle üle, et suurele osale eestlastest on nende setokeelsed laulusõnad kui hiina keel, poisid pead ei murra. Nende ülesastumised on legendaarsed ning energiaga, mis lavalt kuulajateni valgub, saab akud laetud ka kõige külmemaks talveks.

Osa Zetode liikmeid ehk Jalmar Vabarna (24), Artur Linnus (21), Jaanus Viskar(20), Martin Kütt (20) ja Matis Leima (19) leidsid hetke juttu vesta kiirel ajal, mil valmistutakse esinemiseks Viru Folgil.

Olete ju maast madalast head semud, kuid Zetod sai alguse alles Viljandi kultuuriakadeemia õppejõu Ene Lukka-Jegikjani küsimusest: miks setu poistel oma bändi pole? Saigi siis sealt kõik alguse?

Jaanus: Nii see oli. Huvi muusika tegemise vastu oli suur ja pole siiamaani kadunud. Tuleb teha seda, mis meeldib.

Matis: Minu jaoks sai kõik alguse käesoleva aasta algul, kui setoansamblite ristiisa Kristjan Priks mind ühel varahommikul telefonikõnega äratas ja pakkus osalemist Vanemuise suvelavastuses «Peko». Teadsin kohe, et see tähendab koostööd Zetodega ja seda teadis ka Jalmar, mistõttu paari kuu pärast tuli ettepanek lüüa Zetode tegemistes kaasa ka pärast «Pekot». Et olin enne bändi suur austaja olnud, siis ei olnud kaks korda mõtlemist ja olin hoobilt valmis andma oma panust muusikasse, mis mulle juba tuttav ja meeltmööda.

{poolik}

Värska Kultuurikeskuses toimunud «ülevaatusel» esitasid 13aastane Jaanus Viskar ja 16aastane Jalmar Vabarna «Põdralaulu». Kui tihti te seda täna oma kontsertidel mängite?

Jalmar: Seesamune põder vahest ikka meie kavast läbi jookseb... kord munadega, kord munadeta... s.t kord pillidega, kord pillideta.

Jaanus: Viimasel ajal oleme hakanud seda laulu taaselustama. Algusaastatel oli see meil suur hitt ja senimaani täidab oma kohustusi rahva seas.

Olgem ausad, Zetode laulusõnadest just kuigi paljud täpset sotti ei saa. Millest teie lood räägivad ja kuidas need üldse sünnivad?

Jaanus: Enamik meie repertuaari on vanad rahvalaulud, mis põhinevad töö-, metsa- ja pulmalaulude ainetel. Väga paljud on ka nii-öelda natuke muinasjutulise sisuga. Laulu keskel saab mingi loom surma ja laulu lõpus saab temast uus loomake... It’s magic!

Matis: Õnneks on Jalmar alati valmis seletama, millest eelseisev lugu jutustab, ja kel endal on huvi, see saab enamasti sisu teada ka. Iga laulu juures on väga iseloomulik muusika – näiteks väljendab Jako sõjalaul väga võimsalt sõja traagikat isiklikus plaanis, «Alt aia tiikõnõ» on lihtne ja elurõõmus lugu, nagu noorte poiste-tüdrukute suhted on. Igal laulul on seega loomulikult oma sõnum ja iseloom, mis jõuavad tänu rahvusvahelisele keelele – muusikale – ikkagi publikuni.

Jalmar: Emor võiks teha uuringu, et kui paljud inimesed kuulavad sõnu ja kui paljud biiti…

Jalmar, sinu vaar-ema Anne Vabarna oli tuntud seto lauluema, kes loonud setode eepose «Peko» ja üle 150 000 värsi. Tunned sa endas kohustust setu kultuuri hoida ja jätkata? Naudid sa seda, mida teed?

Jalmar: Ma naudin seda kahtlemata! Tänu Zetode tekkimisele ja selle isendi levikule saab juba praegu nautida ka vilju – mitmed inimesed on taasleidnud oma juured, kes just meie ansamblist on hoogu saanud enda päritolu uurida. Rõõm!

Matis: Eepose improviseeris Anne Vabarna etteantud süžee põhjal ja selle pani kirja tema poeg Ivo. Setode rahvaarvu juures peaks iga juurtest teadlik inimene oma tegevuse mingitki moodi säilitamise ja jätkamisena mõtestama, olgu see siis kultuurialane tegevus või midagi muud.

Teie puhul ei jää märkamatuks särtsakas iseloom, ülevoolav energia ja uhked lokid. On kaks esimest teie loomuse igapäevane osa või käib üksnes lava juurde?

Jaanus: Üldjoontes oleme me ka igapäevaselt särtsakad ja energiat täis poisid-tsurad-mehed. Laval üritame oma energiat ka rahvale anda.

Artur: Lokid on päritud vanematelt, kuid energia tuleb seest välja pressida, nii on publikul huvitavam vaadata ja kuulata.

Matis: Nii kui silmad hommikul lahti lööme, hakkab suust samasugust juttu tulema nagu laval – see on kindel. Ega see esinedes paugupealt tule, ikka aastatepikkune töö ja harjutamine.

Jalmar: Ütleme nii, et püss on laetud. Küsimus on vaid kaitseriivis...

Zetode kontsertidel on lava ees peamiselt pikkade lilleseelikutega imeilusad eevatütred. Teie kontserdil olla stringe lavale loobitud. Mida põnevat teile üldse kingitud on?

Jalmar: Tule kontserdile, ole fänn ja sa näed!

Jaanus: Mina suhtlen paljude fännidega. Kõik mu sõbrad on mu fännid ja toetajad. Lendavaid stringe on ka nähtud. Kõige põnevam kingitus on tavaliselt tagasiside esinemise kohta.

Artur: Kunagi, kui Jalmaril lööki oli, siis stringe ikka loobiti…

Kui keegi Zetodest juttu teeb, räägitakse tavaliselt Jalmarist. Kuidas teil see asi bändis jagunenud ja jagatud on?

Matis: Meie bändis on valgustatud absolutism, mis on mõne arvates parim valitsusvorm üldse. Jalmar on kogu logistika, paberimajanduse, imidžikujunduse ja kõik muu mõeldava oma õlgadele võtnud. Üksi majandades on kõik protsessid kiiremad ja lihtsamad kui hulgakesi iga detaili üle juureldes. Siiski küsib Jalmar pea kõigis bändi puudutavates probleemides teiste arvamust ja innustab meid kaasa rääkima. Nii laval kui proovis. Samas on kõik teised liikmed väga head ja isikupärased muusikud, kel on bändis muusika poolest Jalmariga võrdne roll. Jalmar on kõigist teistest vanem – ka see võib olla tinginud tema juhistaatuse.

Jalmar: Ma ei ihka ega ole kunagi ihanud luua monopooliat. Järgin ikka ideoloogiat, et bänd on bänd, mitte frontman + palgatud muusikud.

Jaanus: On vaja meest, kes musta pesu puhtaks peseb – Jalmar suudab seda teha väga hästi.

Kui palju jääb aega bändi, kooli ja muude tegemiste kõrvalt suhetele? Kas mõni kaunis naishing on teie suhtestaatuse Facebookis «hõivatuks» märkinud?

Jaanus: Tark ei torma.

Matis: Bändi, koolide ja muude tegemiste vahel on normaalne ja lihtne aega planeerida, suhted on palju abstraktsem maailm ja käivad alati kõige muuga paralleelselt. Hõivatust või vabadust võib igaüks näoraamatust ise järele kaeda!

Artur: Ei jää. Kõigepealt tuleb kool, siis bänd ja lõpuks, kui aega jääb, siis muud tegemised.

Jalmar: Aega tuleb võtta!

Olete koos esinenud mitmete tuntud ja kaunite eesti naisartistidega. Kas koos tegutsemine võib viia armumise ja teineteiseleidmiseni?

Jalmar: Oleme esinenud ka mitmete tuntud ja kaunite eesti meesartistidega. Õnneks see pole armumiseni viinud. Kui, siis muusikalises mõttes.

Zetod esinevad peamiselt suvistel festivalidel. Kas teenitud rahaga veate kenasti kevadesse välja ja muud tööd pole vaja teha?

Jalmar: Meil on hansa... See sulatab ka jää, nii et pole probleemi ka talvel päid urust välja ajada...

Jaanus: Muusika tegemine toob leiva lauale. Kui see veel ära ka esitada, saab sinki ka osta!

Artur: Meil on kontserte ikka läbi terve aasta. Honorar on tudengile suureks abiks.

Matis: Värske liikmena on mul keeruline leivast või rahast rääkida, aga mulle ei meeldi mõelda Zetodest kui suvebändist. Töötame oma muusika arendamise nimel aastaringselt. Suvi on mõnes mõttes nagu jõulueelne aeg, mis toob puhkuseperioodiga seoses rohkem esinemisi ja festivale. Selle põhjal ansamblit suvebändiks pidada pole päris kohane.

Jalmar, ma tean, et sinus on päris pirakas spordipisik sees – oled tõeline orienteerumisspetsialist. Kuidas teistel poistel spordiga lood on?

Jalmar: Ütleme nii, et see suur spordiaeg on möödas... Nüüd on jäänud tervise-sport. Värskas on orienteerumisklubi «Peko», mis on popp ja kes tahab olla popp, see käib.

Jaanus: Pillimänguga saab piisavalt higiseks, joosta pole vaja.

Artur: Sporti tuleb teha. Nagu öeldakse: «Terves kehas, terve vaim.»

Matis: Sadul, suusk ja järvevesi, need me sõbrad kolmekesi.

Teie punt on üdini kodumaine, aga kui eestimeelsed te ise olete? Oleksite valmis Eestist lahkuma – kas siis ajutiselt või püsivalt?

Jaanus: Välisriigis on muidugi tore esineda ja uusi tutvusi leida, aga kodumaa on ikkagi see kõige armsam.

Matis: Selles küsimuses orienteerun ma tasanditel seto-eestlane-eurooplane-maailmakodanik. Oleme kõik vähemalt nende nelja tasandiga seotud ja peame valima staatuse vastavalt ümbritsevatele inimestele, kohale jne. Minu arvates peaks iga inimene mingi aja vältel maailma avastama, et omal nahal selle suurust ja mitmekesisust tajuda. Aga side oma maaga võiks säilida, et elu jooksul omandatud teadmised, oskused ja kogemused kodumaasse või siis oma järeltulijatesse investeerida. Kui seda mitte teha, siis ei näe ma rahvuslikul enesemääratlusel erilist mõtet.

Kui head semud te omavahel olete – vabal ajal ikka kohtute ja teete koos põnevaid asju?

Jaanus: Semud oleme head. Bänd on nagu teine perekond. Tehakse ühiseid toimetusi, käiakse väljas, naerdakse, vahepeal nutetakse.

Artur: Muidugi oleme head semud, kuidas siis teisiti.

Matis: Kohtume ja teeme – teisiti ei saaks bänd toimida.

Jalmar: Veedame vähemalt suviti bändiga koos rohkem aega kui oma pere või suhtekaaslastega. Ööd ei lähe arvesse.

Kuivõrd te välise ja arhailise rahvusliku kõrval ka moodsaid kommunikatsioonivahendeid tarbite ja kasutate – kirju vöö vahel on iPad ja märsis iPod?

Jaanus: «Hammustatud õunu» ikka liigub, aga need pole niivõrd mainstream-tähendusega soetatud – pigem mugavus ja kiire ligipääs vajalikul hetkel.

Artur: iPadi veel ei kasuta, küll aga teisi tehnilisi vigureid.

Jalmar: Sügisel sõidame bändiga USAsse ja lubasime kõik sealt endale iPadid muretseda. Siis kirjutame live-kava sinna ja sätime oma monitorisoundi ise lava peal.

Kuidas teie meelest siin Eestis üldse tarbimisega lood on? Tarbitakse üle? Kas poes käies jälgite ka märki «Valmistatud Eestis»?

Jaanus: Muidugi eelistan isiklikult pigem «Valmistatud Eestis» kaupa «Made in China’le», aga alati ei ole oma aia õun see kõige magusam.

Matis: Ei tohi rääkida arenguruumist ületarbimise suunas, just vastupidi! Tänapäevane tarbimise tase on tegelikult kohutav, aga sellele ei saa ka kogu aeg mõelda, paljud asjad jääksid tegemata. Poest eestimaist ostes teadvustan endale pigem, et toetan kodumaist ettevõtlust ja sama on Setomaaga – maa jalule aitamiseks on vajalik ka kapitali väljavoolu pidurdamine ja seega ei eelista ma ainult eestimaist, vaid lausa setomaist!

Artur: Mina isiklikult jälgin, kus toode on valmistatud, ja eelistangi eestimaist. Ja ma arvan, et Eestis tarbitakse liiga palju. Kui näiteks vaadata mingisuguste kaupluste avamisi, kus inimesed tallavad üksteise otsas, et saada alusetäis odavat peldikupaberit. Natuke naljaks ju…

Jalmar: Olen täielikult omade poolt!