1. detsember PÖFFil: soovitab Tristan Priimägi
1. detsembri kavast on Tristan välja valinud järgmised filmid:
Waltz With Bashir
Režissöör: Ari Folman
Antud filmi kohta võib ilma reservatsioonideta öelda, et tegu on erakordse ja tähelepanuväärse filmiga. Meie festivalil loob ta kahekordse pretsedendi olles ühtaegu nii esimene animatsioon kui ka esimene dokumentaalfilm, mis kuulub PÖFFi võistlusprogrammi. Nii haruldaselt kui see ka ei kõla, on tegu animeeritud dokfilmiga. Oma ainulaadsele žanrimääratlusele vaatamata (või tänu sellele?) on päris suur tõenäosus, et see linateos jääb Teie võimsaimaks PÖFFi filmielamuseks. Ta teeb seda kuidagi nõnda peenelt ja ootamatult, et filmi lõpus võite end tunda justkui emotsionaalse nõelaga torgatud. Ühe olulise põhjusena võib vihjeks anda Max Richteri, kelle nimi tasuks meelde jätta — tegu on antud filmile muusika loonud väga andeka heliloojaga.
Film käsitleb 1982. aastal toimunud Sabra ja Shatila massimõrvu, milles osales ka filmi režissöör, kes millegipärast ei mäleta antud sündmusest mitte midagi. Ari Folmani lugu on üles ehitatud intervjuudele tema endiste sõjaväekaaslastega, kes kõik oma meenutustega vaataja selle inimlikult väga raskele ja mõistusega pea haaramatule sündmusele aina lähemale viivad. Kohalejõudmine on järsk aga silmiavav ning siiski hingerahu pakkuv.
Ja see, et film on saanud oma nime mõrvatud Liibanoni presidendi Bashir Gemayeli järgi on pigem teisejärguline. Küll aga mitte see, et VALSS BASHIRIGA kuulus nii Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi kui võitis 6 Iisraeli Filmiakadeemia auhinda.
Kaarel Kuurmaa
Linastuste ajakava leiad siit!
Vaata treilerit!
Tobira no Muko
Režissöör: Laurence Thrush
Kindlasti selle festivali üks väikeseid pärle. Mustvalge minimalistlik film, mis räägib teistmoodi olemisest — vasakukäelisusest (teatavasti on vasakukäelised ühiskonna väiksem aga emotsionaalsem ja loomingulisem osa).
Tavalisest neljaliikmelisest jaapani perest pärit poisile saab ühel hetkel villand edule ja edukusele suunatud emotsioonitust, materjalistlikult mõtlevast tarbijakesksest ühiskonnast ning ta otsustab protesti märgiks mitte enam kooli minna ja sulgub enam kui aastaks oma tuppa.
See on kindlasti film, mida tuleb osata kuulata ja näha. Siin mängivad olulist rolli ekraanil kujundit loov kaameratöö, helikujundus, mis tänu täpsele, detaili hästi valdavale režiile, suudab vaatajale jutustada loo praktiliselt ilma dialoogideta.
Tiina Lokk
Festivalid ja auhinnad: Rhode Island (Best Feature)
