2. detsember PÖFFil: soovitab Tristan Priimägi
2. detsembri kavast on Tristan välja valinud järgmised filmid:
Il Divo
Il Divo
Režissöör: Paolo Sorrentino
Ühe Itaalia andekaima režissööri Paolo Sorrentino viimane film on leidlikum kui tema kaks eelmist (“The Consequences of Love” ja 2006. aastal PÖFFil võistelnud “Perekonnasõber”).
Laenanud pealkirja kunagi Julius Caesarile omistatud jumalikult tiitlilt, asetab film oma peategelase aga iroonilisse konteksti. Sorrentino on särav kinostilist ja film on vaimukas, ootamatu, jõuline ja muidugi mürgine.
Tegemist on originaalse poliitilise pila-ooperiga, peategelaseks Giulio Andreotti, legendaarseks tõusnud Itaalia poliitik, ajakirjanik ja kirjanik. Too 89-aastane mees domineerib tänaseni Itaalia poliitikaelus. Seitsmekordne peaminister, kaheksakordne kaitseminister, viiekordne välisminister, kahekordne rahandusminister jne. on 62 aastat olnud parlamendisaadik. 26 korda on kohus arutanud tema korruptsioone ja maffiasidemeid, lõpuks on mees aga alati õigeks mõistetud. Kusjuures filmi lavastanud Sorrentino näib ise olevat oma pahelisest kangelasest päris sisse võetud. Näitleja Toni Serillo teeb muidugi hiilgeosa. Tal on selleks ka võimalus ja edasi on antud riigimehe karismaatilisus, see mida nägi temas Fellini: Andreotti on millegi valvur, ta on keegi, kes peab teid juhtima teise dimensiooni,
mida te aga päriselt ei suuda hoomata.
Film ei kulge lineaarselt, see pole eluloo tavajutustus, siin voogavad erinevad lood Itaalia ühiskonnast, mis meie põhjamaiste reeglitega harjunud inimesele näib olevat liigestest lahti. Siin on koos terve Itaalia: poliitika, kirik, maffia, ärimehed. Infotihedat filmi on vahel raske jälgida, ent see intensiivsus mõjub ja annab ühiskonnast kontsentreeritud pildi. Selle maa kohal kõrgub groteskse karikatuurina Andreotti ise: strateeg, poliitiline oportunist, söakas katoliiklane, kohusetruu abikaasa. Ja muidugi vaimukuste ütleja, elegantselt võimukas. Raskeimaks diktaatorluseks peab ta enda oma, kuid kartmatult läbi rahvamasside astudes kannab ta üksildasena oma taaka. Tema poliitikatee kestab.
Jaan Ruus
Vaata treilerit!
Kolm tarka meest
Kolme viisasta miestä
Režissöör: Mika Kaurismäki
Aki Kaurismäki vend Mika on seni põhiliselt tuntust kogunud mitte oma mängufilmidega, vaid pigem dokumentaalfilmidega, mis lihtsalt on seni tunduvalt paremini õnnestunud. Antud film on kindlasti erand.
Imeliselt lihtne süžee: kolm meest, kolm sõpra, kes asjaolude kokku langemisel, mõneti juhuslikult, mõneti seaduspäraselt, satuvad jõuluõhtul kokku baari lobisema elust ja armastusest, üksindusest, kuriteost ja karistusest, andestamisest ja mõistmisest. Selle filmiga on nii, et ta avaneb vaataja silmade ees nagu ühe tõsise soome mehe hingki: aeglaselt aga järjekindlalt, iga keeruga läheb inimene sinu silmade ees üha põnevamaks ja sügavamaks. Vaatamata meeste aastatepikkusele sõprusele selgub, et seda, mis on endale oluline, on hoitud teise eest sügavamas hingesopis varjul. Jõuluõhtu eriline meeleolu, ühe mehe vastne isaks saamine ja teise sama vastne lesestumine ning kolmanda parandamatult raske haigus aga loovad just selle atmosfääri, kus hing tahab end vastavalt temperamendile kas siis tühjaks karjuda või vaikselt sosistada sellest, mis painab. Meeste jutud meheks olemisest Piiblini välja.
Väga hea stsenaarium, mida toetab täpne režii ja hea näitlejate mäng. Igati nauditav psühholoogiline draama, sügava allteksti ja filosoofiaga, ilma punnitatud sümbolismita.
Tiina Lokk
