3. detsember PÖFFil: soovitab Tristan Priimägi
3. detsembri kavast on Tristan välja valinud järgmised filmid:
Hunger
Režissöör: Steve McQueen
Aastaks 1981 on verine konflikt Põhja-Iirimaalväldanud juba paarkümmend aastat. Üks vangistatud IRA liikmetest, Bobby Sands, on koos oma sõpradega proovinud vanglast pidada protestiläbirääkimisi valitsevate võimudega — nende hulgas ka nn “The Dirty Strike”, kus keelduti pesemisest ja määriti kongide seinad kokku väljaheidetega — kuid tulutult. Sands ja ta sõbrad otsustavad minna viimase võimaluse peale, milleks on näljastreik kuni surmani. Järgnevat psühholoogilist sõda näidatakse nii vangivalvurite kui vangide seisukohast ja tulemus on jõuline ning täiesti unustamatu.
NÄLG on tuntud Briti kunstniku Steve McQueeni režissööridebüüt.
Poeetilises, ent realistlikus keeles jutustatud lugu saab peaaegu tervenisti hakkama ilma dialoogita. Filmi selgrooks on vaid Bobby Sandsi ja tema preestri vaheline tuline vaidlus, mis kestab umbes kakskümmend minutit.
Film ise baseerub tõsielulistel sündmustel. Briti saartel teatakse Bobby Sandsi nime tänaseni. Näljastreigi ajal lausa Briti parlamendi saadikuks valitud Sands oli üheaegselt nii armastatuim kui vihatuim inimene. Teda toodi eeskujuks kui kangelast, kelle jaoks pole ka oma elu liiga suur ohver. Teisalt vallandas näljastreik uue IRA terrorilaine, kus hukkusid paljud süütud inimesed ning seetõttu skandeeriti tänavatel ka täiesti vastupidist loosungit — “Die, Bobby Sands!”
Tristan Priimägi
Festivalid ja auhinnad: Cannes (Un Certain Regard), Toronto (Discovery Award), London, San Sebastian, Vancouver, Sarajevo
Linastuste ajad leiad siit!
Vaata treilerit!
Of Time and the City
Režissöör: Terence Davies
Juba aastakümneid on mitmed meisterlavastajad loonud kinematograafilisi ülemlaule südamelähedastele linnadele. Tuntud metropolidest on valminud Walter Ruttmani tummfilm “Berliin, suurlinna sümfoonia”, PÖFFilgi nähtud 20 režissööri “Pariis, ma armastan sind” ja Fellini “Rooma”. Hoopis keerulisema ülesande, silmatorkamatute ’väikelinnade’ portreteerimise ette võtnud töödest linastub sel PÖFFil Guy Maddini “Minu Winnipeg”, millele on vääriliseks võrdluseks ja kaaslaseks Liverpooli poja Terence Daviese AJAST JA LINNAST.
Pärast 8 aastast pausi (tema eelmine film “Rõõmu maja” linastus 2000. aastal ka PÖFFil) on Davies pilgu pööranud oma kodulinna Liverpooli minevikku ja tänapäeva. Peamiselt arhiivikaadritest kokku pandud montaažfilmis vestab jutustajarollis režissöör meeldivaid mälestusi ja jagab sarkastilisi kommentaare.
Davies on oma loomingus alati kättesaamatut glamuuri ihaledes pidanud vajalikuks kajastada ka igapäevaelu banaalsust. Käesolevaski portrees liigub ta sujuvalt ühelt teisele võttes eelarvamusteta vaatluse alla toimekad pesunaised, uhkeldavad katoliku kirikud, kõdurajoonid, maadlusmatšid, roostes terassillad ja koledad linnauuendusprojektid, mis 1960. aastatel vahetasid välja enamiku Liverpooli ajaloolisest keskusest. Rääkides linnast ei saa Davies rääkimata jätta ajast ning toob vaatajale võrdluseks näiteid Londoni minevikust, tundes sealseid sündmusi kajastades kadedust ja ilmselt ka kibestumist.
Davies ei varja enda juures neid külgi, millest teised ilmselt üle libiseksid. Režissöör vihjab korduvalt oma homoseksuaalsusele nii otse kui spetsiifilist huumorit viljeledes. Nagu film AJAST JA LINNAST, on ka selle lavastaja aus ja avatud ning ei tsenseeri midagi selles järeleandmatus ja siiras tõeotsingus.
Festivalid ja auhinnad: Cannes, Karlovy Vary, Toronto
