4.detsember PÖFFil: soovitab Tristan Priimägi
Yuriev Den
Režissöör: Kirill Serebennikov
Tõeline žanrite segunemine. Film-kameeleon, mis muudab värvi pea iga 10 minuti järel, olles kord ehe draama, mis siis läheb sujuvalt üle õuduseks, muundudes kohe hüperrealismiks, mis hetkelise kannapöördega annab teed müstifikatsioonidele, et siis üle minna detektiivkinoks. Imelikul kombel on see kõik täiesti rahulikult allaneelatav ja seeditav, sest kannab tegelikult kindlat eesmärki — anda edasi seda tunnetust, mis käib kaasas vene reaalsusega.
Saksamaal elav kuulus venelannast ooperilaulja on otsustanud näidata oma pojale enese lapsepõlvekodu, vana Vene väikelinna Jurjevit. Sõit saab aga saatuslikuks: päevast kujuneb igavik. Kohe reisi alguses kaob saladuslikult tema poeg ning otsingud ei anna tulemusi. Nii jääb naine ootama, lootes, et kunagi halb unenägu lõpeb ja poeg ilmub kusagilt välja. Igal aastal aga kaob Venemaal umbes 30 000-40 000 inimest, kelle saatus ei huvita mitte kedagi, kõige vähem veel neid organeid, mis peaksid tegelema otsingutega. Nii tundub see naise ootus ja lootus üsna mõttetu tegevusena… Peagi on avalikkuse jaoks kadunud veel üks inimene — meie peakangelanna, keda varsti on võimatu eristada olgu siis väliselt või sisemiselt lõuendilt nimetusega Vene elu. Ta on muutunud äravahetamiseni sarnaseks nendega, kes teda ümbritsevad … Soo imes ta endasse.
Film on karm ja pessimistlik. Paiguti ehk liialt ambitsioonikas, aga kuulub kindlasti selle aasta Venemaa filmide paremikku.
Tiina Lokk
Festivalid ja auhinnad: Locarno (Youth Jury: First Price), Moscow, Warsaw
Snijeg
Režissöör: Aida Begic
Juba filmi avakaadrites, kus kohe jõuab teie kõrvu linalugu kaunilt ümbritsev minimalistlik muusika, näeme me suurt perekonda ühiselt koos istumas. Tähelepanelik vaataja märkab aga kohe, et toas on ebaproportsionaalselt palju naisi ja mitte ühtki täisealist meesterahvast. Naised ja üldse naiselik toon ongi mõnes mõttes selle filmi keskmeks, ilmselt ka seetõttu, et mehi lihtsalt pole.
Naislavastaja Aida Begici debüütfilmi tegevus toimub Bosnias, mägises moslemikogukonnaga külas. Ajaliselt võiks tegu olla 1990. aastate lõpuga, ent see polegi kõige tähtsam. Filmi teatav muinasjutulisus lubab sel asetseda ajas peaaegu kõikjal, kus on äsja toimunud laastav sõda, võttes kogukonnalt isad, mehed ja pojad. Nii peavad naised tegema kõik asjalikud teod ja tegemised, võtma vastu tähtsaid otsuseid ning sekka peab jääma aega ka mälestusteks, mängudeks ja unistusteks — tavaliselt on need seotud või jõuavad ikka välja kadunud meesteni.
Kõige rohkem ongi tegu filmiga sõjast, ehkki siin kordagi sõda ei näidata ega isegi õieti mainita, sest maailmas on asju millest on parem vaikida ja mille tegelikkus on liiga lähedal, liiga tuntav, liiga päris. Ju nõnda on ka Jumalaga.
LUMI on esitatud Bosnia-Hertsegoviina poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.
Kaarel Kuurmaa
Festivalid ja auhinnad: Cannes (Critic’s Week — Winner of Grand Prize), Toronto, Vancouver, Sarajevo, Warsaw
