Ivo Schenkenberg oma meestega kaitses Liivi sõja ajal mitmel korral Tallinna linna venelaste vastu, näidates üles suurt vaprust ka linnast välja vaenlase leeri tungides. 1577. aasta Tallinna piiramisel tegid tema mehed kahjutuks vaenlaste poolt linna heidetud süütepommid. Veel enam sai Schenkenbergi nimi tuntuks seoses sissisõjaga, mida ta Liivi sõja ajal pidas kõikjal üle Eesti ja Liivimaa, rüüstates venelaste tagalaid Rakvere, Laiuse, Pärnu, Haapsalu, Koluvere, Tartu ja Lihula all ning külvates Vene vägedesse oma tegevusega suurt hirmu.
„Ivo Schenkenberg oli vapper ja osav sõjamees, täis kavalust ning kelmust, näost inetu, aga tugev kui karu, omade vastu parajal määral lahke ja vali, vaenlaste vastu püsti kurat ise. Venelased kartsid teda rohkem kui mõnd rootsi kindralit. Teda nimetati „Eestimaa Hannibaliks“, sest ta ilma kartuseta oma väikese salgaga vaenlaste maa sisse tungis nagu vanal ajal suur kartaagolaste Hannibal vägevasse Rooma riiki oli tunginud. Ühtlasi oli Ivo ka sellepoolest Hannibali sarnane, et ta ühest silmast pime oli.“
- Eduard Bornhöhe, „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“

Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond

Liivi sõda, mis aastatel 1558–1583 siinseid alasid laastas, oli kohalikule elanikkonnale erakordselt kurnav – venelased, tatarlased, rootslased, poolakad, leedulased, taanlased ja isegi šotlased riisusid maad, piirasid linnu, tappes ühtviisi nii teele ette jäänud aadlikke kui talupoegi. Nagu säärastel rasketel aegadel kipub olema, juhtus ka toona nii, et lihtsatel inimestel tuli asuda suurtele tegudele – üks sellistest Liivi sõja kangelastest oli väepealik Ivo Schenkenberg, Tallinna käsitööline, keda tema vaenlased Eestimaa Hannibali nime all tundma õppisid.
Ivo oli põline tallinlane, kohaliku müntmeistri Christopher Schenkenbergi poeg. Nagu annavad tunnistust Tallinna Mustpeade vennaskonna ürikud, oli müntmeister saabunud Tallinna tõenäoliselt 1528. aasta paiku Saksamaalt ning abiellunud 1542. aastal kannuvalaja tütre Gertkega. Abielust sündis kolm poega – Kersten, Chistopher ja Ivo (Iwo, Iwen). Keskmine poeg Christopher sündis 1545. aastal, noorim, Ivo, arvatavasti 1549. aasta paiku, mis tähendab, et Liivi sõja alguses oli ta veel poisike. Isa, Christopher Schenkenberg vanem, suri veel enne sõda ja Ivo kasvatas üles ema uus abikaasa, müntmeister Pawel (Paulo) Gulden. Oma kasuisa käe all sai Ivo ametialase väljaõppe – ka temast pidi saama müntmeister. Ent 1576. aastal määras Tallinna raad ta peamiselt talupoegadest moodustatud sõjasalga pealikuks.

Lihtrahvast sõdalaste ja nende hulljulge pealiku teod kogusid kuulsust juba Liivi sõja ajal ja on hiljem inspireerinud mitmeid kirjanikke. Ivo Schenkenberg on peategelane Enn Kippeli romaanis „Suure nutu ajal“ ja Edgar Valter Saksa raamatus „Hannibali rahvas“ – kummalise kokkusattumusena ilmusid mõlemad teosed 1936. aastal. Kõige tuntumaks on Schenkenberg saanud ilukirjanduses aga hoopiski kõrvaltegelasena – eesti esimese ajalookirjaniku Eduard Bornhöhe jutustuses „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“ (1893).
Kõige üksikasjalikumaid andmeid Ivo Schenkenbergi tegude kohta annab Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“. Russow on kirjeldanud Eestimaa Hannibali kui erakordselt võimekat ja vaprat sõdalast. Ta kirjutab Schenkenbergi kohta, et see oli „tubli vahva noormees“, ja ei varja oma imetlust tema väesalga vapruse ees. Russowi kirjeldused on siinkohal sedavõrd ülistavad, et on tekkinud küsimus, kas kroonik mitte liialdustesse ei kaldunud.

----------------------------------------------------

Kuigi Schenkenbergi väesalk koosnes peamiselt sõjaliste oskusteta talupoegadest ja vabadikest, suutis Ivo siiski oma mehed „saksa korra ja kombe järele“ välja õpetada. Russow kirjutab Schenkenbergi salga kohta, et „need olid uhked kartmatud mehed“, kes „ei ihanud muud kui päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad sagedasti võitjateks jäid“. Ta ei jäta rõhutamata ka seda, et suur osa Schenkenbergi sõduritest olid kohalikud eesti soost maamehed ja et see tõsiasi neile lahingutes sageli kasuks tuli: „Talupoegadel oli aga selle röövimise juures parem olukord kui saksa mõisameestel ja palgasõduritel, sest nad olid maal sündinud ja kasvanud ja teadsid kõiki maa ja talupoegade olukordi, peale selle kõiki salajasi radasid ja teid läbi heinamaade, tihnikute, võsastikkude ja soode.“

Suure tõenäosusega pärines Schenkenbergi esialgne väljaõpe Mustpeade vennaskonnast, kuhu ta vallalise müntmeistrina kuulus. Tallinna mustpeadel oli kombeks pidada traditsioonilisi piigivõistlusi ja ambudega täpsuslaskmisi (papagoilaskmisi), mis pakkusid noortele meestele suurepäraseid võimalusi sõjalise osavuse harjutamiseks. Turniiride eesmärk ei olnud aga meelelahutuslik –väljaõpetatud ammulaskjaid ja mõõgavõitlejaid oli vaja juhuks, kui linn peaks sõtta astuma. Mustpeade vennaskonna liikmed olid enamasti noored ja jõukad mehed, kes pidid olema hästi relvastatud ja valmis oma kodulinna kaitsma. Liivi sõjas paistsid mustpead korduvalt oma vaprusega silma.

Schenkenberg oma meestega kaitses mitmel korral Tallinna linna venelaste vastu, näidates üles suurt vaprust ka linnast välja vaenlase leeri tungides. 1577. aasta Tallinna piiramisel täitsid tema mehed tuletõrje ametikohuseid – talupoegade lipkonnale anti ülesandeks teha kahjutuks vaenlaste poolt linna heidetud süütepommid. Iga kustutatud lõhkekeha eest maksti neile kolm marka vaevatasu. Russowi sõnutsi tegid Schenkenbergi mehed seda tööd suure rõõmuga: „Siis oli meestel hea tuju ja nad ajasid tulekerasid ööd kui päevad taga justkui poisikesed tänaval vurrpalli mängivad.“ Tulekahjude ärahoidmiseks rakendas linn ka mitmeid ettevaatusabinõusid: pööningud kästi puhastada kergesti süttivatest esemetest, sinna tuli valmis panna vett, liiva ja värskeid härjanahku.

Enim sai Schenkenbergi nimi tuntuks seoses sissisõjaga, mida ta pidas kõikjal üle Eesti ja Liivimaa, rüüstates venelaste tagalaid Rakvere, Laiuse, Pärnu, Haapsalu, Koluvere, Tartu ja Lihula all ning külvates Vene vägedesse oma tegevusega suurt hirmu. Talupoegade lipkond sai oma julge ja kavala tegutsemise tõttu niivõrd kardetuks, et Russow kirjutab: „Kui venelased vajalikkude toimingute pärast kuskile just ratsutama pidid, siis ei julgenud nad vana harilikku teed või väeteed pidi reisida, vaid tegid suure ringi kõrvalteid minnes ja kartsid siiski igal pool, kus nad silda või metsatukka silmasid, et selle taga Hannibali rahvas oma pikatoruliste musketitega maas lamab ja neid luurab.“

---------------------------------------------------------

Eestimaa Hannibali iseloomust Russowi kroonika väga palju ei räägi, ent ürikute põhjal võib oletada, et Ivol võis tõepoolest olla äkiline iseloom. Näiteks 1579. aastal taotlesid Ivo sõbrad Euert Arents ja Wilhelm van Brugge talle Tallinna raelt turbekirja, et Ivo võiks vangistust kartmata linna naasta – nimelt oli ta sõjakäigul Haapsalu alla tapnud ilma erilise põhjuseta ühe talupoja.
Eestimaa Hannibali edu lõppes 1579. aastal. Ta oli oma vägedega jälitamas tatarlasi, kes peitsid end Rakvere linnusesse. Ivo kavatses vastased välja meelitada ja nendega lahingusse astuda avamaal, kuid tema vend Christopher Schenkenberg süüdistas teda arguses ja tormas hulljulgelt vaid paari mehega ründele, sundides ka teisi linnusele peale tormama. Järgnes ebavõrdne lahing, milles Hannibali rahvas küll esialgu mõningat edu saavutas, surudes venelased kahel korral Rakvere väravatest sisse ja tappes neist üle viiekümne, ent viimaks piiras kordades arvukam vaenlaste vägi nad siiski sisse. Uljaspäine Christopher langes võideldes, Ivo koos 59 mehega vangistati. Osa kinnivõetuist poodi kohapeal, Schenkenberg aga viidi ühes 30 kaaslasega Pihkvasse tsaar Ivan Julma juurde, kus ta hukati.

Balthasar Russow kirjutab Ivo surma kohta järgmist: „Kui Ivo Schenkenberg niimoodi vangi oli langenud, puhkes kõigi venelaste pool nii Liivi- kui Venemaal niisugune hõiskamine ja võidukisa, nagu oleksid nad mõne valitseva vürsti vangi võtnud. Pea selle järel viisid nad tema koos kolmekümne ülejäänud vangiga Pihkvasse suurvürsti ette. Seal pakkus ta enese priikslaskmise eest kolme uhket bojaari ehk aadlikku Tallinnas vangis olevate moskvalaste seast vahetuseks. Aga ka sellest ei olnud abi, ja ta hukati koos oma kaaslastega haledasti, millest tallinlastel polnud vähe valu ja leina.“


Schenkenbergi kujutamine „Vürst Gabrielis“

Rohkem kui ühegi teise teose kaudu on Ivo Schenkenberg jõudnud eestlaste teadvusesse vürst Gabrieli kasuvennana Eduard Bornhöhe jutustusest „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“ (1893). Selle raamatu põhjal valmis 1969. aastal film „Viimne reliikvia“, mida paljud on pidanud Eesti filmiajaloo üheks parimaks teoseks. Eestis käis seda esimese aasta jooksul vaatamas 772 000 inimest, rohkem kui pool Eesti elanikkonnast. Nõukogude Liidus tervikuna sai lugu tuntuks koguni 44,9 miljonile vaatajale ja see saavutas teise koha 1971. aasta filmide vaadatavuse edetabelis. Filmi on dubleeritud kümnetesse keeltesse, alates vene, inglise ja prantsuse keelest kuni kirgiisi ja usbeki keeleni. Läbi Bornhöhe jutustuse ja filmi „Viimne reliikvia“ on Schenkenbergi isik saanud tuntuks miljonitele.

Schenkenberg, kellest Bornhöhe oma „Vürst Gabrielis“ räägib, on võimekas ja vapper sõjamees, kelle juhtimisel saatis talupoegade lipkond Liivi sõjas korda suuri tegusid. Bornhöhe kirjeldab Ivo sõjapealikuks saamist järgmiselt: „Tallinna oli suur hulk nälginud ja peavarjuta talupoegi kogunenud. Linnasaksad ei täinud neid muidu toita, andsid neile sõjariistad kätte, seadsid Ivo Schenkenbergi nende pealikuks ja saatsid nad venelaste vastu sõdima. Nüüd on Schenkenbergi salk üle ilma kuulus ja venelased kardavad neid enam kui põrgulisi. (...) Mõne kuuga oli see „nälginud talupoegade kari“, mis seni Tallinna sakstele ristiks kaelas olnud, kuulsaks väesalgaks muutunud ja sakslase Ivo Schenkenbergi osava juhatuse all otse imetegusid teinud, üksikuid venelaste salkasid võitnud, kaugele Virumaa südamesse tunginud, lugemata hulga mõisaid ning külasid paljaks riisunud ja maha põletanud.“

Bornhöhe tunnistab küll Schenkenbergi võimekust väepealikuna, ent Bornhöhe loos on Ivo iseloomu poolest erakordselt ebameeldiv tegelane. Kohtudes oma kasuvennaga, loo peategelase Gabrieliga, süüdistab Schenkenberg teda alusetult reeturlikkuses ja laseb ta vangistada. Ta püüab oma kasuvenda tappa, tõugates pistoda talle rindu, olles enne lubanud aadlipreili Agnesele, et ta Gabrielit ei kahjusta: „Ma annan teile oma sõna, preili von Mönnikhusen, et mul janu tema vere järele ei ole. Ma ei taha ühtki karva tema peast kõveraks teha.“ Hiljem valetab ta autult Agnesele, et Gabriel on vangistusest põgenenud. Schenkenberg, nii nagu teda on kujutanud Bornhöhe, on hoolimata oma vaprusest ja mehisusest kahepalgeline, alatu ja autu mees. Kui vürst Gabriel jutustuse lõpus argpükslikult lahingust põgenenud Schenkenbergi surmab, ohkab ta tema surnukeha juures: „Kahju, et sel kangel mehel ausamat meelt ei olnud!“

Põhjus, miks Bornhöhe on otsustanud Schenkenbergi säärasel moel kujutada, on puhtpoliitiline. „Vürst Gabriel“ on kirjutatud 19. sajandi venestamislaine kõrgajal, kui suruti peale vene kultuuri ja tauniti omarahvuslikku mõtteviisi. Bornhöhe, kes astus riigiametisse Tallinna ringkonnakohtus selsamal aastal, kui ta „Vürst Gabrieli“ avaldas, ei soovinud riigivõimudega vastuollu sattuda ja otsustas ilmselt seetõttu kirjutada „poliitiliselt korrektse“ loo. Ta räägib ülivõrdes 16. sajandi Moskva tsaaridest: „Kurjemaks ei või selle maa pärisrahva elujärg iialgi minna, kui see sakste raske käe all on olnud, küll aga võiks ta Moskva valitsuse all paraneda, sest tsaar Ivan Vassiljevits, kes „Julma“ nime kannab, on küll vali mees, aga tema rahvas on vaba. Ja tema hirmsa valjuse ees värisevad kõigepealt kangekaelsed bojaarid, kuna alam rahvas rahus elada ja kosuda võib. Moskva tsaarid on suured hariduse sõbrad, sellepärast oli see ammugi nende püüdeks Läänemere-äärseid maid ja sadamaid kui Lääne-Euroopa hariduse väravaid enda kätte saada, ja varemalt või hiljemalt peavad need maad nendele kätte langema. Kes neid selles nõus aitab, see vähendab meie õnnetu kodumaa vaeva ja kiirendab rahuliku, õnneliku aja algamist.“

Oma jutustuse viimases peatükis unistab ta aga Liivimaa õndsast tulevikust Vene tsaaririigi koosseisus: „Veel mitu ja mitu aastat pidi see õnnetu pind hirmsa sõja sõtkumist kannatama, kuna Moskva riik puhkas, kosus ja aegamööda seda imelist jõudu kogus, millega ta pärast Rootsi ja Poola kangema võimu murdis ja väljakurnatud orduriigi maadele oma vägeva kaitse all rahulist õnne ja edenemist tõi.“

Rääkides Ivo Schenkenbergist, pidi Bornhöhe olema eriti ettevaatlik. Schenkenberg ja tema mehed ei võidelnud sakslaste, rootslaste ega poolakate vastu, vaid nimelt venelaste vastu, kes Eestimaa Hannibali ees ka korduvalt lüüa said. Tsaar Ivan IV lasi Schenkenbergi, keda vihkasid ja kartsid kõik venelased, isiklikult hukata. Oleks Bornhöhe otsustanud rääkida Schenkenbergist Russowi kroonikast lähtudes, poleks riiklik tsensuur tema jutustust kindlasti heaks kiitnud ega avaldada lasknud.

Ilmselt just neil põhjustel on Bornhöhe muutnud ka Schenkenbergi surma asjaolusid. Russow räägib küllaltki selgesõnaliselt, et Ivo Schenkenberg hukati Pihkvas Moskva tsaari Ivan Julma poolt 1579. aastal. Bornhöhele, kes Russowi kroonikat oli lugenud, ei saanud see koht märkamata jääda. Ometigi surmatakse Ivo Schenkenberg Bornhöhe jutustuses vürst Gabrieli käe läbi juba 1577. aastal, mil Vene väed esimest korda Tallinna piiravad. Võimalik, et kirjanik oli otsustanud säärase lahenduse kasuks just tsensuuri tõttu, lõpetades jutustuse venemeelses vaimus. 1577. aastal toimunud Tallinna piiramine lõppes teatavasti venelaste kaotusega, milles ka Eestimaa Hannibal tähtsat rolli mängis, Bornhöhe jutustuses aga lahkuvad venelased Tallinna alt „sõjamoona puuduse pärast“, venevaenulik ja mässumeelne Schenkenberg, Liivimaa kaitsja, saab aga venelaste käe läbi hukkudes oma „teenitud karistuse“.

Karl Hein „Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses“, kirjastus Estada K

Artikkel ilmus samal kujul väljaandes Elutark aastal 2016.