Aastaid vaikinud Vahur Kersna kõmulises intervjuus: mul ei olnud tahtmist maailmaga hüvasti jätta, pole tänaseni

 (131)
Vahur ja Liina Kersna raamatuesitlusel
Vahur ja Liina Kersna raamatuesitluselFoto: MARI LUUD



Kolmapäeval läks eetrisse "Pealtnägija" 555. saates Vahur Kersna Madis Jürgenile antud intervjuu, mis eetrieelsetel päevadel tekitas parasjagu kõmu, sest endise kolleegi Mihkel Kärmase sõnul kisti sellega lugupeetud saade Kersna värske raamatu reklaamkampaaniasse. Avameelses intervjuus rääkis Kersna rasketest hetkedest ning paljastas sellegi, mida siis ikkagi on see haigus, millest teadasaamine seitse aastat tagasi arsti juurde minnes tema elu ja nägemust maailmast muutis.

Kersna sõnul soovis ta kohtuda just loomingulises ja avaras kohas, milleks valis mees Kadrioru Kunstimuuseumi. Vestlus algas meenutamisega, kuidas Maire Aunaste intervjuu jäi katki kohas, kus teema Niilusel juhtunud õnnetusest teema tõusis. Seitse aastat pole mees avameelselt rääkinud täpselt, mis juhtus, mis tal diagnoositi ja mis tunded teda haiguse taandudes ja naastes vallanud on.

"See oli karm jah," tõdeb Kersna, kui Madis Jürgen teema haiguse, müeloomtõve diagnoosi saamisele juhtis. "Sa ei tohi ennast samastada haigusega, see ei tohi saada sinu omaks. See on keegi, kellega koos sa elad või toimetad," sõnas Kersna.

"Iga päev on Eestis 20 inimest, kes saavad taolise diagnoosi," sõnas mees, et nad seisavad ühtäkki isikliku kuristiku serval "Sellega tuleb kuidagi hakkama saada. Kes ei saa, lähevad minema. Mul ei olnud seda plaani. Mul ei olnud tahmist maailmaga hüvasti jätta, pole tänaseni."

Seotud lood:

Kersnale tehti iseenda rakkude siirdamist: "Tuli üle elada hetki, mis pole kerged. Neid võib ka muus vallas olla. See võib olla seotud ka teiste elumuredega, milles on ka mu uue raamatu mõte. Ma ei kurda, et oi kui raske mul on - see on minu probleem. Küsimus on selles, et püüad teisi aidata, anda inspiratsiooni," räägib ta, miks raamatu kirjutas.

"Tegin ühel hetkel otsuse, et ma ei hakka endale mulda peale kraapima, enne kui pole vaja," sõnas Kersna, et päevi on antud, palju on, ning küsimus on ennekõike selles, kas ja kuidas neid päevi kasutada.

"See kõlab hullu esoteeriku jutuna, aga ühel hetkel, kui sul on aega mõelda ja vaadata enda elule tagasi, siis võibki nii olla, et teed tööd ja kraabid raha, et minna ostma seda ja seda, siis sa ei adu neid märke. Need on õrnad. Need hääled, mis sinuga räägivad, ei karju nagu reklaamid, vaid nad sosistavad..."

2010. aastal, enne kui Kersna taas haiglasse läks, registreeris ta oma elukaaslase Liinaga abielu: "Me pole sellised inimesed, et peab olema suur ja uhke pidu. Lugesin hiljuti kuskilt uudistest, et mida uhkemad pulmad, seda kiirem lahutus," ei pea ta midagi toretsevatest pulmapidudest.

"Oli teada, et ellujäämise protsent on 50, sain hiljem teada, et see on tegelikult väiksem," kirjeldab ta paar päeva pärast abiellumist taaskordset haiglasseminekut.

Kersna tõdes, et tõesti on aastate jooksul olnud raskeid hetki haiguse naastes ja taandudes mitmeid, kui mees kodust järve äärde tuiskas ja omaette oli, jättes abikaasa Liina muretsema. "On olnud hetki, kus äralibisemine on hea mõte. Mõtlesin, et aitab küll, sellisena pole elul mõtet, ma olen elanud, ma olen näinud. Aga siis jälle kuskilt tuli mõni märk, sõnades: "Kuule taat, sind ei oodata veel, tee oma asjad lõpuni, küll siis taevaväravad sulle lahti tehakse ja saad tagasi koju!"

Mis ajendas Kersnat aga läbielatust raamatut kirjutama? "Olin eelmisel suvel haiglas, olin poolkoomast välja tulnud ja oli päris hea olla. Ootasin keskööl und ja korraga tundsin, et pea läheb maruselgeks ja selles selguses hakkas tulema teadmine. Ma olin neid UFO-saateid teinud ja alati mõelnud, et seal räägiti, kuidas need UFO-elanikud suhtlesid nende inimestega, kellega nad kontaktis olid. See ei olnud nagu verbaalne suhtlus, vaid see oli nagu teadvuse kaudu. Ma mõtlesin alati, et kuidas see käib või kuidas see oli ja nüüd oli minuga täpselt niisamuti. See ei olnud verbaalne suhtlus, aga räägiti otse minu teadvusega. Keegi ütles: "Sul tuleb kirjutada raamat“."

VAATA KA: PUBLIKU VIDEO: Vahur ja Liina Kersna: me elame iga päev kuristiku äärel