Aastavahetus teleri ees: Ameerika televisiooni laadamängud versus mõru ja väsinud poliithuumor

 (155)
Aastavahetus teleri ees: Ameerika televisiooni laadamängud versus mõru ja väsinud poliithuumor
„Kaks kanget. Suur aastavahetusshow!"TV3

Aastavahetuse teleprogrammile pole mul kuigi kõrgeid ootusi - tahaks lihtsalt lusti ja nalja. Kas seda on palju küsitud? Tundub küll!

Suur osa inimestest on lärmakast ja tüütust 2019. aastast nii väsinud, et uue aasta esimestel päevadel tahaks ainult nurgas vedeleda nagu jahukott. Mis siin teletöötajatestki targemat tahta, eks ole?

Veel aasta tagasi poleks ma arvanud, et seda ütlen, aga plusspunktid rahva lõbustamise eest saab seekord Kanal 2. Kõige naljakamat televisiooni nägi eile “Reporteri” erisaatest - see oli super, kiitus tegijatele!

Videolood Mart Helme ja Jüri Ratasega olid just sihukesed, nagu poliitikast pidupäeval rääkida võikski - konservatiivsete vaadetega televaatajad nägid oma palavalt armastatud riigiisasid muhedat rahvalikku nalja viskamas, liberaalid aga itsitasid pihku, kuidas nood end pahaaimamatult jälle lolliks tegid. Mu meelest on see hästi õnnestunud pidupäevahuumori võti, et kes väga tahab, leiab põhjust solvuda või õelutseda, aga kui saab läbi ka ilma. Kibestunud ja kurja jauramist näeb Facebookis nagunii iga päev ja eks see ole õigustatud, aga lõputult ei jaksa nii ju keegi, paar päeva pausi sellest lõpmata süngest meeleolust tundub igati välja teenitud. Kuidas teha poliitilist nalja, mis oleks terav, aga lahutaks edukalt ka meelt, tasuks õppida Ameerika televisioonist, kus Trumpile igal õhtul lagipähe lajatatakse.

Seotud lood:

Kanal 2 aastalõpuprogramm tugines “Õhtu” saate kolmikul Piret Laosel, Robert Roolil ja Jüri Butšakovil, kelle puhul loeb palju nende noorus ja suhteliselt väike telekogemus - ma ei mõtle selle all vilumust, sest seda koguneb iga päev nii pingelist saadet tehes kiiresti, vaid staaži. Nad ei mõju veel tüdinult, pole stampides kinni ja viitsivad teha - kui saatetegijad on tulnud salvestusele lõbutsema, mitte ainult “oma ära tegema” nagu mingi suusataja, mõjub see nakatavalt ka teleka ees istujale. Sellepärast polnud vahet, et mõni vigur ehk tundus neile koosolekul ägedam kui võtteplatsil lihast ja luust külalisega - kergus ja elurõõm kompenseerisid selle, mis puudu jäi.

“Ärapanija” ja “Edekabel” mõjusid väsinult
Riskin endale tõmmata vihalaviini, et pühadust teotan, aga minu meelest on olnud palju paremaid ja hoogsamaid “Ärapanijaid”, pettusin selles saates seekord. Poliitikast näib olevat kohustuslik nalja teha, aga äkki Helmete iga iitsatust kommenteerima tingimata ei peaks? “Ärapanija” kullavaramusse kuuluv EKRE laul (2017) jäi seekord ületamata. Muusikalised palad olid üsna toredad, aga muus osas tikub keelele märkus, et ehk vahel tasub vana kooli meestel noore kolleegi Tõnis Niinemetsa tiimi pingsate fookusgrupikoosolekute üle ilkumata jätta ja tõdeda, et mõnikord ei teeks paar koosolekut ja stsenaariumi läbimäng midagi halba. Nõustun paari sõbraga, kes tõdesid, et korraks pani muigama ainult klipp meigitud Martin Helmest, aga samal ajal oli see hetk jälle terake liiga pikk. Spontaansete tegijate puhul oleneb vast palju hetkemeeleolust ja ju see siis polnud sedapuhku nii lustlik. Ja ega ühiskonnakriitiline satiir peagi tingimata naljakas olema, publiku ootused olid ehk lihtsalt midagi muud kui saatetegijate eesmärk.

Mis puudutab “Edekabelit”, tundub koorem üksinda suurt paroodiasaadet vedada aina raskem. Henrik Normann toetub, nagu aru saan, suures osas stsenaariumile ja see ei paistnud eriti õnnestunud. Soovitaksin ka mitte nii palju telesaateid parodeerida. See oli omal kohal, kui televisioon oli veel ühendav koguperemeelelahutus, aga nišistunud maailmas ei saa loota, et keegi on neid saateid näinud. Aastavahetusõhtu on praegusel ajal üks üksikutest päevadest, kui kogu perekond tõesti teleka ees kokku saab ja kõik võiksid vähemalt aru saada, millest räägitakse. Henrik Normanni kehastatud kokk Joel Ostrat tuli mulle veel tuttav ette, aga pidin enne pingsalt pead murdma, kuni viimaks aru sain, et üks järgmistest paroodiatest kujutas Ken Saani realitit “Üle parda”. Neid hetki oli veel. Kui konteksti ei tea, pole lootustki, et paroodia kohale jõuab.

"Edekabel" TV3

Ameerikalikud trikid-nipid
Kui juba Ameerika televisioonist juttu, panin tähele, et nüüd on juba kõik jutusaated, sealhulgas ETV, omaks võtnud sealsete hilisõhtuse vööndi varieteeprogrammide leivanumbri - mängud ja vigurid saatekülalistega. Eks see ole ka loogiline, sest kaua sa ikka tühjast-tähjast mulised. Nende vigurite suureks pioneeriks pean Teet Margna ja Kristjan Jõekalda nädalalõpusaadet, mis oligi Ameerika saadete eeskujul tehtud. Kõik toimis - Youtube on videoid täis, vaheta ainult külalised välja. See oli lollikindel skeem, sest kohe oli selge, mis ajab naerma ja mis mitte. Koosolekutel kuivalt ideid põrgatades on see keeruline. Kui Teet ja Kristjan oma julgelt häbematute mängudega tulid, mõjus värskelt.

Ameerika saated on oma eelarvete ja võimalustega loomulikult meist kaugel ees. Mäng on kohe lahedam, kui selleks on stuudiosse ehitatud spetsiaalne kaadervärk. Meil ei ole selleks sageli raha ega aegagi. “Õhtu” saade läks seekord kaugemale ja ehitusmehed olid tööle pandud, kuigi tulemus oleks võinud viimistletum olla. Selle eest kiitus, et naljad tundusid põhjalikumalt ette valmistatud kui mõnes teises saates. Puusalt tulistada niisuguste vimkade puhul ei saa. Margna ja Jõekaldaga saateid ette valmistades õppisin seda neilt - nad on väga põhjalikud ja kaaluvad koosolekutel kõik plussid-miinused läbi. Nende saadetes õnnestuvad mängud siis, kui külalised on saatetiimi head tuttavad (kui on ette teada, kellega ja kuidas võiks mingi reaktsiooni saada) ja mäng on põhijoontes küll ette kokku lepitud, aga mõned asjad jäävad ka üllatuseks-ehmatuseks. Ning hea tutvuse ja klapi puhul aitab kaasa veel üks oluline asi, mis eilses aastalõpuprogrammis jäi sageli puudu - külaline ise annab oma panuse.

Saatekülalised peavad ka pingutama
See ei kehti ainult aastalõpuprogrammi kohta, vaid üldse - Eesti saatekülalised on hirmus mugavad ja laisad ning ootavad, et hoopis nende meelt lahutatakse.

Miks peakski rohkem pingutama, kui telekasse pääs pole privileeg, vaid tüütu kohustus? Ja kui kõigi kolme suure telekanali jutusaadete tiimid poevad nahast välja, et staar tuleks esimesena just nende juurde? Nõnda muutub igaüks laisaks ja räntsatab kokkulepitud ajal lihtsalt diivanile: “Noh? Küsi siis midagi!”

Hästi õnnestunud saate eelduseks on külalise arusaam, et mitte tema pole lõbustatav, vaid hoopis võrdväärne osa tiimist, kelle ülesandeks on koos oma publikut teenida. Soovitan saatesse külaliseks minnes ka ise läbi mõelda, millest oleks lahe rääkida, tuletada meelde mõned head naljad ja endale ikka aru anda, et oled sinagi meelelahutaja.

Ägedamat uut teleaastat kõigile!

Hea lugeja, anna teada, milline telekanal oli sel aastavahetusel sinu lemmik: