Autentne kostüüm muudab tegelase usutavaks

„Rõivastust ei peeta filmitegemise juures just esmatähtsaks, aga tegelikult ei saa ühtegi näitlejat riietamata jätta. Kui tegelase seljas on midagi valesti, sobimatut või tervikuga haakumatut, siis nullib see kogu võttegrupi vaeva ja ekraanil nähtav ei mõju tõsiseltvõetavana.

Ehtsaid sõjaväevorme pole võimalik filmimisel kasutada. Igal sõjast läbi käinud ja tänasesse päeva välja jõudnud esemel on oma lugu jutustada, seepärast on need hindamatu antikvaarse väärtusega. „1944” võtteid ette valmistades käisime abilistega Pärnus kollektsionäär Leo Tammiksaare juures, et vaadata, kuidas ajalooliselt autentsed sinelid, kiivrid, vormipluusid ja saapad välja näevad, ning originaalesemeid pildistada ja üles joonistada. Milline muljetavaldav kogu sõjaaegset varustust! 

Kui ka leidus mõni rõivaese, mida antiigilaadal müüdi ja mida me selle ehtsuse tõttu kasutada tahtsime, selgus, et tänapäeva näitlejad on palju suuremad kui tollased inimesed. Mehe jalanumber ei ole enam 40, vaid 46, ning peaümbermõõt pole 56, vaid 62. Ei mahu selga! Seega polnud vanade asjadega peale eeskuju võtmise suurt midagi teha.

"1944" võtted

Jüri Jõgi rühma punaväelaste riided lasi assistent Tuuli Malinovski õmmelda Valgevenes, sest Eestis ei leidunud vormide jaoks sobivat kangast. Kõigile tehti kohe ka duubelvormid, sest võttekohtade järjekord ei kattunud filmiloo järjestusega ja lahingute käigus võis mõndagi juhtuda. 

Sama kehtis ka saksa vormide puhul: näitlejatel, kes pidid surma saama, olid vahetusvormid. Assistent Liisi Kõvasild kuulas maad Soomes ja Saksamaal, otsides rentimiseks võimalikult kulunud ja päevinäinud, isegi räbaldunud vorme, sest teadupärast tuleb kostümeerijatel riietada nii äsja pihtasaanud võitlejaid kui ka juba üsna räsitud laipu.

Usutavuse huvides oli vaja õigesti paika panna iga väiksemgi vormiriietuse detail – õige triip pagunil ja peakattel, märk, tärn, kant, nööp, haak, embleem, käiselint jne. See kõik vajas põhjalikke teadmisi. Meie konsultant Raul Kajar oli sedavõrd professionaalne, et võis une pealt öelda, mitu nööpi oli saksa kedridel aastal 1944 ja millal nööpide arv muutus. 

Kuigi tellisime osatäitjate valmisvormid Hiinast, Singapurist ja Saksamaalt, ei olnud paljud esemed autentse tegumoe ega välimusega, neid tuli ümber teha ja parandada. Seega pidi ka õmbleja Reet Kochberg kogu aeg platsis olema, et teha kohendusi otse „lahinguväljal”. 

Ja ega värskelt hangitud riietusese passigi otse filmitavasse stseeni. Palju vaeva pidi nägema assistent Ann-Leen Laansalu, kes vanutas ja faktuuris rollirõivaid sellisesse seisu, mis parasjagu vajalik, olgu mees võidelnud paar tundi, kuud või aastat. 

Raskem oli jalatsitega – vanad olid suurustelt väikesed ning uued kirsad ja poolsaapad ei paistnud talla materjali tõttu ehtsad välja. Lasime käiku käia ja lihvmasina – et talla alt roomikud ära lihvida, kui saapapealne vähegi sobis. Meie parimad abilised olid Tallinna kingsepad Ain ja Rein, kes õmblesid ja liimisid alatasa lagunema kippuvaid vanu jalatseid. Seda juhtus ka uutega – Saksamaalt tellitud naelutatud taldadega saabastel tulid niiskes liivas tallakihid lahti ja nii liimis öösel pärast võtet konsultant Raul magamise asemel saapataldu. 

"1944" võtted

Põgenikestseeni filmima asudes selgus, et vabatahtlikud osalejad massivõttel olid palju suuremat kasvu ja toekamad, kui meie võimaluste järgi varutud rõivad. Ja lasteriided – neid oli vanaaegseid ju tegelikult vaid mõni üksik ese, sest neid pole lihtsalt säilinud! Ja kuna lapsi pidi põgenikevooris olema igas vanuses, algas tõeline kombineerimine. 

Meid abistasid kostümeerijatena Anni Lindal ja Liis Plato, Kerstin Lehtmets, Kristiina Ago, Maire Malinovski, Lenne Kõvasild. Oli päevi, kus juba kella kuueks hommikul tuli riietada üle saja punaväelase, lisaks paarkümmend Saksa poole võitlejat, näitlejate grupid ja veel muid tegelasi. Võtteplatsil ei saanud hetkekski käsi rüppe lasta.

*

Ajaloolise kassahiti "1944" filmiraamatut saad uudistada Rahva Raamatu lehel.