Arabella — Eesti Jack Sparrow

Missugusesse žanri võiks paigutada kõigile eestlastele tuntud piraadiloo, Aino Perviku samanimelise romaani järgi valminud filmi „Arabella, mereröövli tütar”?

Filmide andmebaas IMDB soovitab noortel ja vanadel piraadihuvilistel vaadata selliseid filme nagu „Cabiria” (tüdruk röövitakse piraatide poolt), „China Seas” (Aasia kurikaelad kiusamas rahulikke ameeriklasi), „Kariibi mere piraadid” (Johnny Depp mängimas Keith Richardsit) ja veidi teisest ooperist „Peeter Paan”. Selle põhjal tuletada, et „Arabellas” on kolm osa mereröövleid ja üks osa muinasjuttu, oleks küll meelevaldne, aga mitte tingimata vale, sest täpselt niimoodi võiks seda filmi näha mõni välismaalane, kes filmi taustalooga tuttav pole.

Meie jaoks on see alati olnud lastefilm, mis on küll laste jaoks kohati liiga vägivaldne (plusspunktid, kaua sa ikka nunnutad), ja täiskasvanute meelest selge moraaliga mõistulugu, mis lubaks seda iseloomustada kui lastefilmi.

Aga kes neid silte ikka vajab. Tegelikult oli juba lapsena aru saada, et osa Aadu moraalist ja jaantättelik lõpp jätsid justkui midagi vajaka. Kui sõjafilmides oli kihk alati pigem stiilsetele sakslastele kui ühekülgsetele punaarmeelastele kaasa elada (tüdrukute puhul muidugi tuleb erandina ära mainida üks neljast tankistist, heleda peaga Janek, kui eriline sümpaatia allikas, hoolimata sellest, et ta peale naeratamise eriti midagi ära ei teinud), siis niisamuti hakkab iga vaataja kaasa elama pigem röövlite käekäigule. Sisemas leiad end ikka ja jälle „Arabellat” vaadates soovimas, et röövlitel hästi läheks ja nad rahus edasi saaks röövida.

Arvatavasti on selle taga peidus kihk ja janu seikluste järele, sest mereröövlina on võimalus uutesse ja põnevatesse seiklustesse sattuda palju suurem, kui näiteks teadlane või lihtsalt ontlik inimene olles. Seega parandan ennast: inimesed kipuvad röövlitele kaasa elama mitte seepärast, et nood saaks rohkem röövida, vaid sellepärast, et röövlielu taga on peidus maagiline ja müstiline lugu, seiklused, kuld ja kauged maad. Vaatajana unustad halva, hõissassaa-ning-pudel-rummi-elu on tegelikult palju atraktiivsem. Mängiti ju ka hoovis pigem mereröövleid kui sõjalaeva madruseid, ja seda ei muuda ükski moraal. Miks?

Vastuse sellele küsimusele annab imehästi just seesama „Arabella” film. Nii raamatus kui filmis on negatiivsete tegelastega palju rohkem vaeva nähtud kui korralike inimestega. Skorpioni (kui see ikka on laeva nimi…?) meeskond on tõeline heidikute seltskond, kellest igaühel on mingi oma teema või iseloomustav joon. „Paks koer” Adalbert on merehaige kokk, kes ülekäte läinud rumalatele röövlitele moosi asemel sõnnikut sisse söödab, Meremõrtsukas on justkui laevale ära eksinud zen-budist, oma vaikuse ja rahuga ning kalgi meelega saadab ta laevakamraadi vajuvat vett otsima sõnadega: „Sinu hukk ei ole midagi hullu, oleks mina sinu asemel olnud, oleks asi hullem”.

Täispikk lugu Arabellast ilmus Muusa mainumbris!