ARVUSTUS | "Joel Ostrati suur õhtusöök": dramaatilisest muusikast pinge tekitamiseks ei piisa, lahjaks jäi teil see supp!

 (28)
ARVUSTUS | "Joel Ostrati suur õhtusöök": dramaatilisest muusikast pinge tekitamiseks ei piisa, lahjaks jäi teil see supp!
"Joel Ostrati suur õhtusöök"TV3

Kokasaated on miski, mida nii mina kui ka mu sõbrad regulaarselt ja mõnuga vaatame — aga kahjuks ei kuulu meie telemenüüsse Eestis tehtud kraam. Kas TV3 tuliuus “Joel Ostrati suur õhtusöök” suudab viimaks meile muljet avaldada?

Stardipositsioon ei tundu kuigi hea: esiteks on esimese saate külalisesineja Tõnis Niinemets pigem kindla niši koomik, teiseks paneb minestama ainuüksi mõte poolteist tundi kestvast kodumaisest saatest, mis ei ole juhtumisi tantsu- ega näosaade.

Eesti kokasaadete lühiajalugu ongi mu mälus lühike ja auklik, aga välismaiseid “My Kitchen Rules’i”, Gordon Ramsay’d ja brittide pagarisaadet vahin, et silmad jõllis. Kes selles trööstitus olukorras süüdi on? Mäletan lapsepõlvest Lilian Kosenkraniust, hilisemast ajast karismaatilist telekokka Jazzi, kelle elutee jäi kahjuks lühikeseks. Veel hilisemast ajast pärineb tõsielutelevisiooni raudvara, “Õhtusöök viiele”, mis oli kohati täitsa hoogne ja naljakas. Mäletan, kui väga ootasin eestimaist pagarisaadet, aga ka oma pettumust, kui taipasin, et see Eestis üldse ei toimi, ehkki saade oli kallilt ja korralikult tehtud. Lihtsalt ei olnud sel siinmail niisugust vunki ega osalejate silmis hasartset sädet nagu brittidel, kellele on rahvuslikud küpsetised sama tähtis osa rahvuslikust uhkusest nagu meile suitsupääsuke ja sült.

Seotud lood:

Kokandushuviliste tuttavatega võidu olen palavalt oodanud, millal ometi jõuab Eestisse superformaat “My Kitchen Rules” (kohaliku telekava tõlkes “Minu köök on parim”): kõige sõltuvust tekitavam kokandus-reality terves laias maailmas, paljude meelest parim meelelahutuslik saade mitte ainult oma žanris. Olen sellest ise telekanalite bossidele rääkinud, on seda paljude aastate jooksul teinud ka lugematud teised teleentusiastid ja produtsendid, aga kanalid jäävad jahedaks — vahva formaat, aga olevat pagana kallis. Ja Eestis ilmselt võimatu sama kuraasikalt-kirglikult järele teha. Sest (lause, mida kuuleb oma ideid müüa üritav teleprodutsent mitu korda aastas) need paganama uimased eestlased…

Nagu tähele panite, ei teinud ma mainimagi pühapäevahommikusaateid ja “Terevisiooni”-laadsete saadete rubriigikesi. Neid ma vaadata ei viitsi. Heas kokandussaates on päris inimesed (mitte ainult staarid), võistluselement, kirg ja draama ning paras doos käpardlikkust. Ega te ju arvanud, et brittide pagarisaates antakse osalejatele ülesandeks nikerdada ülikeerulisi torte kaalutlusel, et nad sellega ka hakkama saavad? Loomulikult mitte! Keeruline kook ongi selleks, et see kokku variseks. Sufleed tehakse, et see lössi vajuks. Jäätis on ülessulamiseks. Ja nii edasi. Parim telekokandus sünnib koos tavainimestega ja reality-formaadis.

Kas lõpuks midagi hoogsat ja naljakat Eestiski?
Joel Ostrati kokasaate jõudmisel teleekraanile on ühe telesaate kohta päris pikk avalik ajalugu (tavaliselt püsivad uued formaadid viimase hetkeni saladuses). Juba möödunud talvel hakati meedias vihjama, et produktsioonifirma Ruut on enda ja partnerite kulu ja kirjadega valmis teinud suurejoonelise kokandussaate pilootosa, mida üritatakse telekanalitele müüa. Õnge läks järelikult TV3, sest just seal uus saade alates sellest sügisest reedeti eetris on. Kui talvel uudist lugesin, mainis Ruudu produtsent Kaupo Karelson, et kulude kandmisse panustavad “kõik osapooled”. Kui palju on see saade Joel Ostrati äride promo? Sponsorlus on kommertstelevisioonis paratamatu ning sponsori ja televaataja huvide vahel mõistlikku kompromissi leida on alati paras peamurdmine. (Etteruttavalt avaldan, et eks ta sai oma promo kätte, aga häirima hakkasid pigem muud nüansid.)

Niinemets Niinemetsaks (kuulun parteisse, kelle meelest on tegemist sümpaatse, aga mitte alati naljaka noormehega — ta teeb pehmet ja leebet huumorit, mis sarkasmis marineerinud eestlase jaoks lahjaks jääma kipub), aga Ostrati puhul tuleb nentida, et tegemist on ilusa mehega — nagu Gordon Ramsay kenam poolvend!

Saateformaat on põhimõtteliselt selline: Ostrat esitab kuulsusele väljakutse, et too tuleks oma kolme parima retseptiga, mis koos üle vaadatakse ja arutatakse, kuidas käravad need 70 inimese õhtusöömaajaks.

Kaks meest lobisevad köögis
Esimesed viis-kuus minutit kulub köögis mulisemisele — Ostrat ja Niinemets muudkui pajatavad ja nagu laua taga pajatamisest vähe oleks, on see lint lõhutud veel ka Niinemetsa intervjuuga, kus ta põhimõtteliselt iseenda juttu kommenteerib. Meta!

Loe veel

Niinemets on tore ja Ostrat on tore, kõik kokku on nii tore, pehme ja magus, et tahaks heeringat ja törtsu viina. Lumehelbekestele ja korralikele inimestele läheb ehk peale, aga mina olen paraku lootusetult rikutud X-põlvkonna esindaja, kes kasvas üles “Esto tv” ja “Ärapanijaga”. Pean möönma, et ehk ongi asi minu maitses, aga millennial’idele ja nn lumehelbekestele läheks see vägagi peale? Ja ikkagi reedeõhtune koguperesaade…

Ostrat mainib, et sööki tuleb teha resrtorani tipptasemel ja selle nimel tuleb Niinemetsal oma road esmalt ainult tema ees valmis vaaritada. Toiduvaaritamist jälgides tuleb esimene mõte, miks ma saatest erilist hitti ei ennusta: kaks inimest ei täida nii pikka eetriaega ära. Hõredaks jääb. Üüratupikas saates, mis nii üüratupika aja sõidab kahe persooni najal, olgu need persoonid suuremad kui elu. Eestis on see kahtlane. Formaadiga oleks tulnud ehk tsipake veel tööd teha.

Võistlust nagu “My Kitchen Rules’is”, ei ole — on ainult Niinemets tiksuva kella ja Ostrati kriitilise maitsemeele vastu. Montaažis lisatud dramaatiline muusika mind ei veena. Nalja kah eriti ei saa, sest see tundub liiga ilmne eetritäide. Taban end mõttelt, et saade saaks parem, kui peakoka tunnustuse pärast võistleks omavahel kaks kuulsust, kellest parim saaks lõpuks suure seltskonna toitlustamise au endale. Isegi hetked, mil Ostrat oma õpipoisi prae halastamatult auklikuks kritiseerib, ei tõsta pinget. No kuulge, kui rumalaks televaatajat peetakse? Formaat kukuks mürtsuga kokku, kui siinkohal kõik kolm rooga kohe õnnestuksid. Kui need ka päriselt rappa ei lähe, tuleb see koht skriptis ette näha, selge see.

Poolteist tundi on… poolteist tundi!
Osa, kus Ostrat hakkab hoolealuse toite paberil paremaks joonistama, ajab suisa haigutama. No miks ma ometi sõpradega Topsi õllele ei läinud? “Aeg lendab kokates meeletus kiiruses,” lausub saatejuht samal ajal irooniliselt. Napilt enne pausi jõutakse formaadi teise osani — Ostrati külalise road, mida on täiendatud ja parandatud, lähevad enne suurt tuleproovi testimisele kuulsuse sõpruskonna ette. (Aa, üks asi! Ammu on see mul juba hinge peal ja mitte ainult selle saate puhul. Kust tekib Eesti telesaadetesse see hirmus külasimmanilik polkamuusika? Nadinunnadi, nadinunnadi, nunnadinadinunnadi… Öök! Kust te, monteerijad-režissöörid, seda jõledust küll võtate?)

Sõprade osa on veidi särtsakam. Ikkagi mõtlen taas, kui palju huvitavam oleks see saade, kui õpipoiss Niinemets kokkamises kellegagi võistleks. No mis see Priit Võigemast seal laua taga passib? Puhas raisatud meheilu. Mingu kööki ja katsugu paremini teha! Küll siis ma alles vaataksin.

Pean nentima, et tund, mille selleks hetkeks teleka ees istunud olen, ei ole saade eriti erinenud neist pühapäevahommikusaadetest, mida ma oma pika jutu alguses meelega ei maininud. “Leebe jutuveeretamine halvasti varjatud kommertsteadaannete vahel”, sihuke žanr. Nutiinimese lühike tähelepanuvõime pannakse sihukeste venivate mammutsaadetega julmalt proovile!

Esimene põnev saateosa saabub saate lõpus
Esimene saateosa, kus mingit pinget ka on (kui jätta kõrvale, et ilmatuma aeg on jauratud ikka nende kolme roa ümber — no kui kaua võib?), saabub viimasel veerandtunnil. Seitsekümmend näljast ootavad laudade taga, restoraniköögis on hull sagimine.

Saate lõpuosas, tõsi, tuleb ka kohtumõistmine. Armulised sööjad peavad Niinemetsa roogadele hinnangu andma. Ju siis hooaja jooksul osalevad kuulsused siiski võistlevad omavahel? Aga see teadmine episoodidele pinget ei lisa, rohkemat on vaja. Jään lootma, et kui episoodid edaspidi poole tunni võrra lühemaks moonduvad ja Niinemetsa asendavad uued külalised, saab asjast siiski asja.

Telebossid, kui tahate kokasaadet, mis kokasaade ka on, tulge oma tardumusest lõpuks välja ja tooge see va “My Kitchen Rules” ükskord ometi kohale! Rahvas ootab juba ammu.

Annan punktid järgnevalt:

Saatejuhtimine — 4

Sisu — 3

Meelelahutuslikkus — 3

Võrdluses teiste sarnaste saadetega — 2