Juba "Sõrmuste isanda" filmidega end mahlasele tootmisrööpale lükanud tiim (režissöör Peter Jackson, stsenaristid Fran Walsh ja Philippa Boyens) produtseeris uue 3-tunnilise ekraanisauruse oma tuntud headuses nagu mõni USA kiirsöökla.

Burgeriketi lameduse vastu leiti õnneks rohtu. Ravimiks osutus stsenarist Guillermo del Toro ("Hellboy"), kes algselt pidi olema ka kogu filmi režissöör.
Oli hea meel märgata, et Jackson jättis mitmed del Toro ideed sisse ja linateos kubiseb "tõsise" taustal kergemeelsest lollitamisest ning absurdinaljadest.
Kui keegi nüüd lõriseb jumalateotuse teemadel, siis kobigu poodi ja ostku alustuseks mõni Tolkieni raamat. “Never laugh at live dragons, Bilbo you fool!” ("Ära iial naera elusate draakonite üle, Bilbo va tobuke!") - J.R.R Tolkien.
Ooodatult erineb film küll oma peamisest allikast, aga seda ei saa enam ammu patuks pidada.

Eriliselt tänuväärse ja humoorika etteaste teeb varem pigem õudseks mängitud tegelane Gollum ehk Sméagol (spartalike eluviiside tõttu kodumaa naljahammaste seas tuntud ka kui Šmigun). Gollumi mõtteraginad väärivad digitaalse kõrvalosatäitja Oscarit!

Miskipärast ei roni kurgust kuidagi keelele kiidulaulu suurepäraste 3D-eriefektide ja maastikupiltide teemal. Mitte, et need halvad oleks, aga kõik on juba olnud. Kaasaelamiseks loodud n-ö tõsiseid ja hirmsügavate muredega tegelasi on samuti "sõrmuste" ajal karjakaupa linalt läbi jooksutatud.
Filmi põhijoon tekitab seetõttu pigem nostalgilisi mõtteid ning kartust, et nad ei jaksa kahe järgmise 3-tunnisega enam üldse üllatada. Loodetavasti osutub kartus sama tühjaks kestaks kui näiteks arutelu mäetrollide kognitiivse lingvistika üle.

Ah jaa! Fännid, kütke ennast enne kinno valgumist üles kodumaise kääbikulooga. Need Harald Rajametsa tõlgitud sõnad kõlavad ka uues filmis:

Nüüd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, külmad mäed me teel.
Kuid kaugemal, ürgkalju all
me võlukuld meid ootab veel.

Seal muiste päkapikusool
käis sügaval koopais igal pool,
kus päev või öö, virk sepatöö
ning nõidust appi võitis hool.

Sai kuningas neilt aardeid häid,
mis kuldselt sädelema jäid.
Nad ehteid lõid, mis valgust tõid
ja pärgi, kirevaid mõõgapäid.

Ning suutis mõnigi meistermees,
et tähti õitses hõbekees.
Ja kroon nii kuldset pildus tuld,
seal kuu ja päike särasid sees.

Nüüd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, külmad mäed me teel.
Kuid kaugemal, ürgkalju all
me unund kuld on alles veel.

Ka kauneid peekreid tehti seal
ja kullast kandleid, keeled peal.
Ei leidnud viis neilt kuuljaid siis,
kus inime maad ei kaeva eal.

Lõi künkal mühama männitukk,
öös tuulte oigeis kostis hukk.
Lõõsk oksi sõi, lõõm laotust lõi,
leek ropsis puil kui punane kukk.

All orus kumises häirekell,
kõik rahvas vaatas, hirmus hell,
kuis lohe raev, oh õud ja vaev,
seal möllas majadel, tornidel.

Mäel tossas suits, mis hukke rikk
nüüd pageda paistis ainulik.
Mäest lahkus hõim, jäi maole võim,
sai surma mõnigi päkapikk.

Nüüd mingem kähku, kõigest väest,
ning üle mitmest süngest mäest,
kus udud maas, et võita taas
me kuld ja kandled lohe käest.