ARVUSTUS | Ken Saani “Üle parda” on ekstreemversioon klassikalisest realityst, mis mõjus nagu arukas saade

 (30)
Kroonika Meelelahutusauhinnad 2018
Kroonika Meelelahutusauhinnad 2018Foto: Karli Saul

ETV eetris täna esilinastunud sari "Üle parda" on Katrin Pautsi arvates kensaanilikult üle vindi.

Ken Saan on Ken Saan. Kui Ken midagi teeb, siis ju ta sellele ka vindi peale keerab nii, nagu keegi teine Eesti telemaastikul eriti julgenud ei ole. Vahel on tal säherduse uljuse tagajärjel käsi kullas, vahel ka tagument mullas, mängu ilu ta ehk enda jaoks kah on, et ega tema ega teised kunagi aima ette, kuidas sedapuhku läheb. Tal on ka legendaarne anne tabada ajastu vaimu.

Näiteks Mati Alaveri dopingusaagat ennustas tema produtseeritud “Alpimaja” ette juba aastaid varem - kuidas, jumal teab. Üleloomulikuna tunduvat vaistu peab heal dokumentalistil olema. Samade mõtetega lähenesin kauaoodatud “antropoloogilisele realityle” (Keni antud määratlus) “Üle parda”, vaadates hakatuseks veel ka Henn Põlluaasa tänast kõnet. No et meeleolu oleks õige. “Üle parda” on filmitud juba tükk aega enne EKRE valitsusse pääsemist.

Saade on ülesehituselt klassikalise reality ekstreemseim versioon. Mis reality põhiline iva muud ole - eks ikka ajada kokku trobikond võimalikult erinevaid inimesi, kes muidu kokku ei satuks, et panna nad lolli olukorda, kuhu ükski loogiliselt mõtlev inimene tavaliselt ei satuks. Teadagi ei otsi keegi tõsielusaatesse liiga ühesuguseid tüüpe, vaid osalejad valitakse ikka selle järgi, et intriigid ja konfliktid oleksid n-ö tähtedesse kirjutatud. Kui tõsielusarja osaleja teatab päeva lõpuks, et oli kõigil oli väga tore ja inimesed saavad hästi läbi, läheb saate toimetaja kemmergusse nutma, sest töö on järelikult halvasti tehtud. Et katel kukuks müdisema veel kiiremini ja vägevamate aurupahvakutega, on mõistlik kogu kamp luku taha panna ja hoolt kanda, et nad välismaailmaga mingit kontakti ei saaks. Muidu helistavad veel vanaemale või kuhugi seksitelefonile ja lasevad kogu auru enneaegu välja.

Seotud lood:

Väga klassikaline televisioon

Suur eksperiment “Üle parda” on ses osas nagu õpikunäide, kuidas tuleb tõsielutelevisiooni planeerida. Seejuures on eluülikoolis juba aastakümneid pinki nühkinud õpilane Saan veel ekstra pingutusi teinud: ta pole valinud mitte lihtsalt erinevaid, vaid radikaalselt erinevaid osalejaid - saates osalevad ristuvate maailmavaadetega inimesed, kelletaolised netikommentaariumis tapmisähvardusi saavad või saadavad. On moslem. On geimees. On rahvuslane ja konservatiiv (kaks meest, kelle puhul ma esimese hooga vahet ei teinud, mis neid eristaks, aga ju see vahe on, nagu üks osaleja sõnastas - rahvuslast häirivad võõrad, konservatiivi homoseksuaalid). On feminist. On umbkeelne venelane. Kui sul on selline kupatus koos, no mis saaks valesti minna? Ei, mitte maailmarahu saavutamise mõttes, mitte seda ei pidanud ma silmas. Ikka reality poolest.

Kogu selle kireva seltskonna paigutamisel pole piirdutud majaga, vaid nad on viidud paadiga merele. Seejuures mitte Soela väina, kust saaks hea tahtmise juures Hiiumaale ujuda, kui hing täis läheb, vaid Vahemerele. Nagu klassikalises realitys, on ka selles saates osalejatele antud ülesanded - seekord laeva juhtimine. Ülesanded peaksid kas liitma või lahutama, aga igal juhul tuleb mingil määral koostööd üritada. Pakun, et ülla eesmärgina võiks selle saate mõtte sõnastada: “Vaatame, kuidas inimesed teineteist vahetult tundma õppides jõuavad rahu ja mõistmiseni.” Kõigil tõsielusaadetel on üllad eesmärgid, kuis siis teisiti! Olen neid isegi välja nuputanud ja promotekstidesse kirja pannud. Samas see on ju televisioon, issand jumal küll. Kas lootus jälgida, kuidas osalejad karvupidi kokku lähevad, oleks tõesti nii suur patt?

Mis siis tegelikult juhtus?

Pean tunnistama, et kuulsin sellest eksperimendist juba tükk aega tagasi ja olin skeptiline, et need inimesed üldse leitakse. Ken seda suutis - ja mäherdused veel. Kui iga osaleja on (ja näeb välja) nagu karikatuurne versioon iseennda kohta käivast stereotüübist, on ju paganama hästi vedanud. Televisioon ei ole mõeldud pooltoonide jaoks (selleks on leiutatud üllas kinokunst), pole aega mämmutada ja nüansse lahti mõtestada. Väikesel ekraanil ja piiratud ajaraamis olgu kõik värvid ja kontrastid põhja keeratud. Mõne inimese puhul koguni mõtlesin, et see ei saa ju reaalne olla. Raudselt on stilisti abiga kostümeeritud ja näitleb. Ainuke, kes ses plaanis üllatas, oli moslem. Oleksin teda välimuse alusel liigitanud Bob Marley jüngriks, kes toitub hallutsinogeensetest seentest. Nõnda siis väikese õppetunni ja ninanipsu siiski sain - hea saavutus!

Kui reality on eetris ETVs ehk nn maksumaksja raha eest, võikski sel olla õpetlik iva - ja Keni saade on vähemalt osavalt maskeeritud õilsaks dokumentaaliks. Koguni Lennart Meri enda hääl ju sissejuhatuseks ja häälestuseks - mis muuseas seletab lahti ka paadi kui kujundi. Oli mõtlemapanevaid hetki küll. Näiteks see (purunaljakalt vormistatud) stseen, kus osalejad mingis Kreeka amfiteatris järgemööda kivil seisid ja oma unelmate Eestit kirjeldasid. Homo vihakõne vanainimeste vastu? Priima. Eks me igaüks vaja vahel meeldetuletust, et pole homodki homogeenne mass, igaühele ei pruugi meeldida isegi geiparaad ega ka tingimata kõik teised geid. Vähemusse kuuluja võib täitsa vabalt olla ise kitsarinnaline. Kust me üldse automaatselt võtame, et kõik vähemused on kogu aeg ainult meeldivad, õilsad ja mõistlikud? Kui palju see avaldus teistele geidele karuteenet tegi või ei teinud, pole minu asi, sest vaevalt see oli mõeldud propagandasaatena ja elu ise on harva poliitiliselt korrektne.

Ega esimeses saates miskit juhtunudki. Oli sihuke rahulik ja tutvustav saade - veel üks märk, et ikkagi veel osatakse teha klassikalist televisiooni ja pühendatakse aega, et vaatajale selgeks teha, kes need inimesed üldse on ja miks nad peaksid talle korda minema. Et tekiks kontakt ja oleks kellelegi kaasa elada.

Paat veel kummuli ei lennanud, kellelegi peksa ei antud. Samas tekkis mõne tegelase olekust (eriti siis, kui end veidi švipsi joodi) mulje, et tulevikus võiks seda juhtuda küll. Kas ma ise julgeksin või tahaksin selles paadis olla? Vaevalt. Ei tundu mugav. Mõlgutasin mõtteid, mil viisil Ken järgmistes episoodides lahendab veel ühe klassikalise reality osa. Keegi peab ju ka välja langema? Mis on eesmärgiks selle saatega tõestada (sest vaevalt keegi ju oma meelt muudab paadis või ka teleka ees)? Jumal seda teab, aga igasugused liiga õilsad ettekäänded rikuvad hea televisiooni reeglina ära. Millega eriti rahul olen - saade tabab tõesti hästi ajastu biiti ja ma ei pidanudki juurdlema, miks peaksin just sellist saadet just praegu vaatama. See õnnestub teles kuidagi jahmatavalt harva.

Annan punktid järgnevalt:

Saatejuhtimine - (saatejuhti polnud)
Sisu - 4
Meelelahutuslikkus - 4
Võrdluses teiste omasugustega - 4

Kallis lugeja, kas vaatasid ka? Mitu punkti sina viie palli süsteemis annaksid?