ARVUSTUS | “Lahutus Eesti moodi”: tõsi puha, et korralik tüli on nagu rammus sõnnik

 (38)
ARVUSTUS | “Lahutus Eesti moodi”: tõsi puha, et korralik tüli on nagu rammus sõnnik
Foto: Kairit Leibold/ERR

Jan Uuspõld võiks olla nii Kurt Wallander kui ka Tony Soprano? Mu esimene üllatus ETV uut draama-komöödiat vaadates oli, et ta on päriselt nii hea näitleja! Peavoolupublikule on ta ikka “rullnokk” Aiku ja “Ürgmees”. Olen vahel kurb, kui mõni palju enamat väärt inimene jääbki rahva ühisesse mällu sellisena, nagu teda tundis peavoolupublik. “Lahutuse”-sari suudab siin ehk miskit murda.

Kas mulle meeldib teadmine, et nii paljud inimesed, kes loevad Kroonika veebist või Õhtulehest mu lugusid, ei ole kursis, et kirjutan ka romaane ja luuletusi? Kui nad imekombel ongi, kas nad ikka teavad, et mõned mu tööd on väga tõsised? Teeb hinge täis küll, miks ta siis ei tee, aga kui oled kord juba astunud libedale meelelahutuse-rajale, on sellised eelhäälestused su saatus.

Samamoodi ei saagi ka Jan Uuspõld parata, et tean teda kui rullnokk Aikut. Kord käisin tema “Ürgmehe” etendusel ja hirnusin nagu hobune. “Jan Uuspõld läheb Tartusse” tuleb ka ähmaselt tuttav ette. Aga kas olen näinud teda etenduses “Talvevalgus”? On ta mu mällu sööbinud näidendist “Mao tee kalju peal”? Ei, kus sa sellega. Seda ütlesid paadunud teatrisõbrad, kellelt taustainfot palusin. “Aga Uuspõld ongi ju väga hea näitleja,” kinnitab tema teatripublik nagu ühest suust.

Kust tean Liina Vahtrikku? Eks ikka näosaatest. Eks ikka Kroonikast - Jani eksnaine, oli ju? “Naabriplikas” mängis kah.

Seotud lood:

Stsenarist Martin Algusel on tunnustusega rohkem vedanud, kuigi NII kindel ma nüüd kah ei ole, et “Klassikokkutuleku”, “Lillepoe” ja “Doktor Silva” vaatajad endale teadvustada viitsisid, et sama mees on üks premeeritumaid näitekirjanikke ja sai sel aastal ka kulka kirjanduspreemia. Ta suudab kirjutada nii erinevates stiilides ja žanrides, et kunagi ei tea ette, mis järgmisena välja kukub.

Režissöör Ergo Kullal on taas vähem vedanud - tema maailmatasemel kvaliteediga töö, eestimaine nordic noir “Varjudemaa” (2015 sügishooaeg) läks TV3s eetrisse reedeõhtuti, kui tele-eeter (vähemalt varem!) oli surnud tsoon. Mul on kahju, et siis ei premeeritud parimaid teletegijaid veel EFTAdega, sest nii tema kui ka Martin kui ka mitu osatäitjat oleksid seda väärinud.

Iga produtsent on siiski nii hea kui tema parajasti eetris olevad tööd, nii et vaadakemgi Kassikulla viimasele pääsukesele otsa.

“Lahutus Eesti moodi”, mis frukt sa oled?

Kuulun Martini ja Ergo veendunud fänniklubisse, aga mulle ei istu nende komöödiasarjad - sihukest sorti komöödiad nagu “Lillepood” ja “Doktor Silva”. Testosteroonis hulpivad ja agressiivsed, piiri peal kurjadki meestenaljad, mis seal ikka rohkem seletada. Teised mehed ehk naeravad, naised ohkavad kaastundlikult ja loodavad, et autorid lähevad teine kord parem trenni ning valavad oma macho-frustratsiooni jõusaalis välja. Seega tõusevad mul esmalt ihukarvad püsti, kui kuulen, et Kulla ja Alguse produktsioonitandem, kes tuntud ka kui Kassikuld, on jälle komöödiaga hakkama saanud. Kardan kõige hullemat - ja loodan kõige paremat.

Minu seriaalifänni-südamesse pugesid nad kõigepealt TV3 sarjaga “Ment”, mida telekanal omal ajal promos kah kui “Politseiakadeemia” sarnast “komöödiat”, aga välja tuli dramedy, üks paremaid ja avaramaid (aga ka andestavamaid, mis meie teletegijate lõputus eelarvekitsikuses polegi vähetähtis) žanre lavastuslikus teles. Kel pole juhumisi meeles - Ago Andersoniga peaosas rääkis see tavalisest Eesti mehest, kelle uksele koputavad keskeakriis ja depressioon, sest tundub, nagu poleks mingit elu ega armastust õieti veel olnudki.

Kas “Lahutus Eesti moodi” on rohkem nagu “Lillepood” või rohkem nagu “Ment”? Jan Uuspõld (ikka mul Aiku silme ees!) lubas oletada esimest, aga ka uue sarja promos vilksatamas nähtud Ago Anderson jälle viimast.

Esimestest minutitest sai selgeks, et õnneks ikka rohkem nagu “Ment” - komöödia, mille peale võib naerda, aga ei pruugi üldse ja ikkagi on hea. “Ahaa, vana lurjus! Vahi, tead ju väga hästi, milline sa olla võid!” mõtlesin, kui järg jõudis dialoogijupini, mis on mehe-naise suhtlustes klassika: “Hüsteerik oled!” - “Ise oled!” Ma ei naernud, vaid sisisesin pühas vihas, sest see kõik tuli tuttav ette. Aga pagana hea sari, mõtlesin sealsamas, kui sari minugagi haagib, ehkki ma ei ole kunagi abielus olnud.

Nad mängivadki iseennast?

Kuigi selles žanris on Kassikulla produktsioonid alati elulisuse ja loomulikkusega hiilanud, tundub “Lahutus…” eriti tõelähedane. No see ju ongi tõsi. Vaevalt pidid endine päriselupaar Jan Uuspõld ja Liina Vahtrik enda rollidesse sisse elamiseks kuigi pikalt mediteerima, et õiget võtit leida. Mõlemad mängivad väga loomulikult ja eks nad olegi need inimesed - nagu me kõik. Uuspõllu huumor on ikka naljakas, aga puuduvad Aikule omased karikeerivad maneerid.

Eesti seriaalid on (no ikka eelarveprobleemide tõttu) dialoogikesksed, aga sellist tüüpi sarjas ei sega see üldse. Mulle meenutab “Lahutus…” ses osas “Seksi ja linna” - minu põlvkonna naiste noorpõlvelemmikut, kus peategelased, kellega oli imeliselt lihtne samastuda, põhiliselt kohvikutes ja telefonide otsas rippudes aina rääkisid ja rääkisid. Kui seda sarja praegu üle vaatan, tõden, et see võinuks sama hästi ka podcast olla. Mulle meeldib nende juttu kuulata, sest see tekst sünniks nagu minu enda peas.

“Lahutus…” tuleb vast enamikus kodudes tuttav ette ning pakub teineteisele otsa vaatamiseks ja kaasa noogutamiseks pidepunkte - “Jaa-jaa, mäletad, sina ütlesid mulle üleeile täpselt samamoodi!” Ja veab, et me veel lahku ei ole läinud, mõtleb igaüks ehk sisimas sinna otsa, julgemata seda välja öelda.

Lahutus on meie küllalt konservatiivses ja perekeskses kultuuriruumis tabu olnud - ka Alguse stsenaariumist käib läbi, kui suur takistus on lahkumineku juures pere ja sõbrad. “Mida meie vanemad arvavad? Kas me ei saagi enam oma vanade sõpradega läbi käia? Kumma poole nad valivad?” küsitakse, litsutakse hambad kokku ja kannatatakse edasi.

Aeg olekski lahutusest avameelselt rääkima hakata - otsad on lahti tehtud. Näiteks hiljuti lugesin teatrilavastaja Jaanus Rohumaa pihtimust, kuidas ta end pärast abielu purunemist aastaid põlualusena tundis. Kas see on ikka niisugune teema, millest peaks teatama diplomaatiliselt sõnastatud õõnsakõlaliste pressiteadete kaudu, nagu tänapäeval juba ka Eesti kuulsustel kombeks? Me kõik oleme inimesed - palun, räägimegi siis sellest nagu inimesed.

Suhteseriaal kui teraapia

Mulle tulid Uuspõldu jälgides pähe nii põhjamaise mehe ängi võrdkuju Kurt Wallanderi kui ka “tööl” agressiivse, aga kodus tuhvlialuse Ameerika maffiapealiku Tony Soprano tegelaskujud. Jan Uuspõllu kehastatud Aksel sobib samasse stereotüüpi. Ta ongi rõhutud keskealine valge mees, kes peab oma moodsalt mõtleva naise survel tatrapiima larpima. Vihatud öko-ollusest saab sarja avastseenides meheliku ego allasurumise sümbol; keskealise alfaisase suur kohitsemine algabki just siis, kui tema külmkappi imbub taimne piim ning ta taipab, et ei otsusta ega juhi oma elus enam midagi.

Liina Vahtriku mängitud Laura kingadesse ronides imestasin, nagu ehk suur osa naisi end selles vanuses imestamas leiab: aga mida paganat ma selles töllis üldse leidsin?

Sarja liigendavad huvitavalt (kuigi mitte originaalselt - sama nõksu on kasutatud “Sopranodes” ja mujalgi) sessioonid pereterapeudi juures. Esimene osa viskab õhku ka hulga salapära ja küsimusi, millele ootan vastuseid. Miks on osa stseene filmitud perepoja kaameraga, moodsas vlogi-vormis? Aksli üht armukest juba nägime - aga kas tal on neid veel? Ehk on ka Laural juba keegi teine? Kas võib olla, et Aksel ahistab oma viiuliõpilast ja liitub varsti ka #metoo-ohvrite seltskonnaga? Kuidas kavatsevad sekkuda sõbrad ja vanemad? Ning põhiline - mis saab olema selle kümneastmelise pereteraapia tulemus?

Kas Laurast ja Akslist saab asja või ei, eks seda näha ole, aga mulle tuli “Lahutust…” vaadates miskipärast meelde hiljuti loetud intervjuu, kus näitlejapaar Lüüs avaldab, et hea tüli on suhtele nagu rammus sõnnik taimele. Tülitseda on ka vaja.