ARVUSTUS: Mart Sander aastavahetuse teleprogrammist: ringlevad näod, politiseeritus ja hambad ristis lõbutsemine

 (187)
Lisatud parandus!
Mart Sander
Mart SanderFoto: Rene Suurkaev

"Aastavahetuse telesaadetel oli juures tavatu politiseerituse mekk ning kanaleid klõpsutades kippusid need korduvate nägude tõttu segi minema," hindab Mart Sander vana-aasta õhtu telekava Eesti kanaleis.

Vana-aasta õhtu saated võib jagada laialt kahte lehte. Esimene kategooria on mõeldud neile, kes tahavad, et toanurgas telepurgis toimuks lõbus paralleelpidu taustaks nende endi kodusele istumisele — või kompenseeriks nende üksinduse. Nende jaoks pannakse kokku “sundimatuid” stuudiopidusid, kus toimub hambad ristis lõbutsemine terve plejaadi artistide fonogrammide saatel.

Tantsusarnane liikumine ei katke hetkekski; šampanjelaadseid tooteid vibutatakse hullumiseni. Need saated on harva väga veenvad või originaalsusele pretendeerivad. Kõige stiilipuhtamaks võib sel aastal pidada “Tantsupidu Kooperatiivis Kukeke” (ETV), kus lisaks muusikale võis jälgida üsna põgusalt konstrueeritud tegevusliini — mis aga tõotas rohkem kui see tegelikult pakkus. Kesköö järel jätkus lustimine juba ilma süžeelise taustata pelgalt diskona.

Kanal 2 vastavasisuline mammutprojekt “Pidu Pargis” oli pisut segaselt kokku traageldatud ning pretendeeris liiga laiale amplituudile, et olla veenev. Saade eksles erinevate žanrite rägastikus ja oli hüplik nii pildilt kui emotsioonilt, andmata võimalust ühtlasesse atmosfääri sisse elamiseks.

Seotud lood:

Teine kategooria on spetsiaalselt vana-aasta õhtuks valminud lavastuslikud projektid, olgu siis päris iseseisvad („Kinoteater“) või mõne populaarse sarja “nääri-special” (“Õnne 13” ETVs, “Papade Mammade Kutsuv Tuluke”, TV3 jne). Sketšisaadete raudvarast on veel järgi vaid “Edekabel”, mis kindlasti ei pakkunud pettumust Normani fännidele. Vaatajalt eeldati rohkem poliitilist teadlikkust, kui selles formaadis muidu kombeks, ent materjal oli kompaktne ja õigustatud.

Ärapanija” (ETV) on alati naljakas neile, kellele see naljakas on. Juure ja Oja andunud fännid vaatavad läbi sõrmede kõigele sellele, mis ärritab saate vaenlasi. Labasus ja ilkumine kutsuvad kokku nii neid, kes ihkavad naeruga liituda, kui ka neid, kes tahavad etteheitvalt pead vangutada. Sellega ongi tabatud ideaalse saate valem — tuua teleri ette nii armastajad kui ka vihkajad.

“Avandi ja Sepa intervjuu peaministriga” (ETV) oli kahtlemata kogu õhtu kõige riskantsem projekt, sest intervjueeritav ja intervjueerijad olid väga ebavõrdseis kategooriais. Jüri Ratas ei ole just teravmeelselt kiirete reaktsioonide korüfee; Avandi ja Sepp aga ei paistnud poliitilisest aspektist üldse huvituvat. Väga segaseks jäi, kuhu täpselt saade soovis tüürida. Kui see pidi olema hoogsalt vaimukas, ent tõsiseltvõetav portreesaade peaministrist, ei tekkinud tegijate vahel piisavalt sünergiat, et formaat toimima panna.

Kui plaan oli meelitada peaminister liimile ja ta korralikult läbi ilkuda, oleks saatejuhid võinud olla veelgi saatanlikumad, kuid plaan ise ei tundu väga väärikas.

Õhtu kõige viimistletum projekt oli minu jaoks "Kinoteatri" (ETV) kvaliteetselt teostatud ja ajastu närvi tabav lühifilm. See oli Tarantino linateose "The Hateful Eight" omalaadne paroodia ja seetõttu ilmselt üsna mõistetamatu paljudele vaatajatele. Arvata võib, et lähipäevadel tekitab palju poleemikat ka see, kas tapmine on naljasaate sobiv temaatika, kuid see on poleemika poleemika pärast. Näha tasus siiski teravmeelselt kirjutatud ja köitvalt lavastatud toodet, kus meie parimail koomikuil õnnestus filigraanselt oma kunsti vaatajale serveerida.

Lõpuaplaus aga läheb TV 6-le, kes jätkas õudukaõhtute traditsiooni ning ei libastunud konfeti ja glamuuri šampanjest kleepuvale rajale.

*Publiku toimetus vabandab: algselt ilmunud artikli versioonist olid eksituse tõttu puudu loo kaks viimast lõiku, mis nüüd lisatud.