Üheskoos jõuame saatejuhi kindlakäelisel suunamisel vääramatu tõdemuseni, et meie rahvas on tõesti-tõesti alatult kõigest heast ilma jäetud! “Eestlasi ja naurulasi ei saa võrrelda, sest sada aastat tagasi elasid naurulased veel kiviajas, aga meil oli ajaleht Postimees,” kuulutab Lust (pärast Juhan Aare selgitust, kuidas meil juhtuks ilmselt sama, mis Naurus, kus lihtrahvas maavarade läbi püstirikkaks ei saanudki). Tsitaadikulda lendab nii tihedalt, et paratamatult nendin: sisu sisuks, see kupatus on ju igavesti hoogne ja naljakas, nagu oli oma parematel päevadel ka lamemaalaste Facebooki-grupp.
Saate viimases kolmandikus minnakse Maardu järve äärde Loch Nessi koletist otsima. Üllatus-üllatus, skeptik Juhan Aare ettekuulutatud monstrumite asemel leiab Lust eest kahe jala, kahe käe ja ühe peaga päevitajad. Vapustav ja veenev! Mis kuradi pärast ma küll nii vaene olen? Tahaks uut Samsungi telefoni, parem pesumasingi ei teeks paha. Ja miks ma ei saa metrooga H&Mi sõita? Kus kuradi kohas on minu miljon eurot väärt maavarad?? Tunnen, kuidas minuski hakkab pead tõstma väike fosforiidikaevandaja. Kui Lust mind veel tund aega üles kütaks, oleksin valmis loosungi, bensiinikanistri ja tikkudega tänavale minema.
Põhiline ja väga suur etteheide Lustile on ilmne kallutatus teema käsitlemisel, mida oleks saanud kergesti vältida, kui ta oleks suutnud hoiduda kiusatusest jätta enamik väiteid oma allikate lausuda ja ise taanduda neutraalseks küsijaks. Ja eks pakitse minuski nüüd aina tungivamalt suur küsimus: kelle huvides need lood ja telesaated ikkagi on?
Mis hinde annan "Päriselu lugudele" 5 palli skaalal?
Saatejuhtimine - 3
Sisu/sisukus - 3
Meelelahutuslikkus - 4
Võrdluses teiste sarnaste saadetega - 2