ARVUSTUS: "Minu nädal Marilyniga": solvav, intiimne ja… väga hea!
Nagu ajakiri Vanity Fair kirjutab, siis "Michelle Williams on Marilyn Monroe rollis veatu, vapustav ja särav. Võimatu on ette kujutada ideaalsemat sooritust sellise ikooni kehastamisel!" Sellega tuleb nõustuda, sest isegi need, kes selle skandaalse blondiisi elust kuigivõrd palju ei tea, lahkuvad kinost kindlasti tükkmaad targemana.
Tegu pole mesimagusa memuaar-filmi või musta pesu avaliku pesemisega. Film on nutikas, nauditav ja peaaegu kunstipärane ning üllatab mõningal määral ka neid, kes Monroe elukäiguga kursis on. Kuid vaatamata suurele infotulvale jääb filmivaatajale peategelase tegelik isiksus siiski saladuseks. Üks põhjus on kindlasti liiga lühike ajaperiood ehk nädal, mille vältel ei jõuagi kedagi tõeliselt tundma õppida, kuid tundub, et selle abil ongi rõhutatud seda, kuivõrd teda ei mõistetud ei eluaajal ega nüüdki.
Inimeseks, kelle pilgu läbi Marilyni kirjeldatakse, on Colin Clark, kelle kirjutatud raamat jutustab väga intiimsest ja intensiivsest koosveedetud nädalast ajal, mil 1956. aastal tehti ühiselt filmi "Prints ja showtüdruk". Marilyn oli äsja abiellunud Arthur Milleriga ja lootis, et käesolev roll aitab teda naiivse seksisümboli rollist kõrgemale tõusta, ent see kahjuks ebaõnnestus.
"Minu nädal Marilyniga" kirjeldab, kuidas filmivõtted muutusid ruttu suurte egode kokkupõrkeks. "Marilyn on kõige lollim ja ennasimetlevam väike ülbe hoor, keda ma iial tundnud olen!" sõimas rezissöör Laurence Olivier. Kahjuks toonitavad kriitikud, et filmis Olivieri kehastav Kenneth Branagh pole sarmika ja julmalt kalgi Olivieriga absoluutselt sarnane. Asjassepühendunud räägivad hoopis, et filmi-Oliver on liiga hale, edev ja väiklane.
Seevastu, Michelle Williams sarnaneb Marilyniga peaaegu üks-ühele! Ei saa samas salata, et ehk on Williams veidi liiga kõhn, kuna Monroe oli pigem kurvikas elunautija kui trennisaali enesepiitsutaja. Seetõttu jääb vägisi mulje, et tollane iluideaal ei sobi enam meile tänapäeva, mis on väga kurb tõdemus, sest olgem ausad...pehme ja veidi toonusest väljas olev diiva on palju vastuvõetavam kui kondine tänapäeva ikoon nagu Angelina Jolie, Demi Moore või ükskõik milline Hollywoodi kondibukett või filmikangelane. (Võtke kasvõi "Lohetätoveeringuga tüdruk" Rooney Mara - kas anoreksia tõesti paelub nii väga?)
Kuid tuleme filmi juurde tagasi! Kuigi loodud atmosfäär on kerge ja õhuline, ei puudu sealt katastroofihõng, mis justkui ennustab kannatusi, pisaraid ja surma. Korraks tundub, et produktsioonitiim on ajastutruudusega liialt palju vaeva näinud. Naljakana mõjuvad isegi püüdlikult sissetöödeldud filmilindi lõikekohad, mis kinolinal "täpikestena" ilmuvad. Film on alla 12-aastastele mittesoovitatav, sest sisaldab ropendamist, alkoholi ja narkootikumide tarbimist ning alastistseene - nagu ikka filmistaaridest ja rokkaritest rääkivad autobiograafilised teosed! Publik soovitab!
