Ivo Uukkivi: sellist sarja pole varem Eestis tehtud!

Nagu üks produtsentidest, näitleja Ivo Uukkivi, Publikule toimetajale pärast eelesilinastust jutustas, oli algselt plaanis teha realistlik dokumentaal, kuid asi läks täiesti uut rada siis, kui Arun ja Andres kampa võeti. Tõsise suunitlusega teos muutus musta huumoriga vürtsitatud ja üle võlli keeratud seriaaliks, milles parajalt vägivalda, verd ja nalja, aga törtsu traagikatki. Lihtsustatud sisukokkuvõte on, et igas mõttes käest ära neidudele mõeldud kooli tuleb uus õpetaja, kes lisaks enda isiklikele probleemidele peab asuma lahendama ka neidude hingehädasid ja mitte ainult. Sari pidavat olema täis ootamatuid pöördeid, lubavad tegijad. “See on sari, millist pole varem Eestis tehtud ega nähtud,” kinnitas Uukkivi seriaali tutvustuses ning peame temaga nõustuma — sellist sarja pole tõesti varem tehtud, kuid üks selline film on täiesti olemas.

Andrese ja Aruni väljakujunenud käekiri

Võimalik, et “Vasaku jala reede” režissöörid Andres ja Arun omavad juba väljakujunenud käekirja, kuid selles veendumiseks peaks nägema veel vähemalt paari selle tandemi teost. Päris kindlasti on nad aga leidnud Eesti telemaastiku kullasoone, milleks on lihtsameelne inside-huumor, mis veel mõnda aega tagasi oleks olnud tavatelevaataja jaoks liiga riskantne. Seriaali esimene episood oli vaieldamatult kaasahaarav, läbimõeldud ja piinlikult naljakas ning lausa niivõrd hea, et juba esimese episoodi vältel paar korda lõdvenenud pinge tekitas momendiks kahtluse, kas poisid pole iseendale mitte liiga kõrget latti seadnud ning kas suudavad nad ikka kõik episoodid sama hästi kokku panna. Filmi tempo on ju teatavasti seriaali omast hoopis erinev ja ümberlülitumine ehk tiba keeruline?

Liiga järsud üleminekud

Tilk tõrva meepotis võib mõne vaataja jaoks olla seriaali liiga kerge suhtumine surmaga seotud emotsioonidesse, mis tõmmatakse maha kiirelt vahelduvate naljakate episoodide abil — üleminekud võivad mõjuda lihtsalt liiga järsult ning isegi kui see on taotluslik ja muutub seriaali edenedes, tasuks siiski arvestada televaataja jälgimisvõimega. Julge surmaga ümber käimine ja kiirelt vahelduv pildikeel ongi see, mis “Nurjatuid tüdrukuid” vast enim Andrese ja Aruni filmiga ühendab, lisaks tekitab äratundmisrõõmu ohtra tähelepanu pööramine detailidele nagu teravad olmehelid, hoolikalt valitud soundtrack, värvid, tegelastevaheline teravmeelne dialoog ja palju muud. Õnneks ei selgu esimesest episoodist, kas Andres ja Arun suudavad terve seriaali vältel filmiraamidest väljuda ja seriaalitempot ühtlasena hoida või mitte, kuid avaosa vaadates oli keeruline meeles pidada, kas näidatakse filmi või seriaali. 

Ei ole lähen-kööki-võileiba-tegema-seriaal

Võib-olla see, et seriaalist arusaamine eeldab pingsat vaatamist, ongi hea, kuna tundub, et on suudetud toota seriaal, mis naelutab teleri ette ja mida vaadates pole võimalik vahepeal kööki võileiba tegema minna. Süžee avaneb järk-järgult ning näitlejate endi sõnul ei selgu enne kui päris lõpus, millised on kõigi karakterite varjatud küljed. See annab aga lootust, et ehk on saadud tõepoolest hakkama sellega, et luua tegelaskujud, kes pole ekraanile pandud lihtsalt selleks, et pulli teha, vaid selleks, et vaatajat kõnetada. Meeldivaid jällenägemisi pakuvad mitmed “Vasaku jala reede” vanad tuttavad — Sten Karpov kehastab kiilaspäise heroiininarkomaani asemel jõhkrat politseinikku ning naiivsevõitu prostituuti mänginud Kirke Algmast on saanud tõeline femme fatale ehk raskestikasvatavate tütarlaste kooli hirmsaim türann. Ning Märt Avandi…oh, see Märt Avandi. Märt ei vea meid iial alt, see selgub juba esimeses temaga seotud stseenis.

“Nurjatute tüdrukute” esimene osa on eetris TV3’s täna kohe pärast saadet “Eesti otsib superstaari”!