ARVUSTUS | “Roaldi retked”: parem meelelahutus kui kõik diivanisaated kokku, aga mitte nii hea kui “Kaks kanget"

 (34)
ARVUSTUS | “Roaldi retked”: parem meelelahutus kui kõik diivanisaated kokku, aga mitte nii hea kui “Kaks kanget"
Kanal 2

Kui asusin vaatama Roald Johannsoni uut “globaalset reportaažisarja”, tahtsin teada ainult üht: kas lõpuks ometi leian sügisesest teleprogrammist saate, mida võiks teistki korda vaadata? Noh, oli küll keskmisest etem - ainult miks need pooletunnised saated meil küll terve tunni pikkused kipuvad olema?

Mis on kodumaised reisisaated? Tavaliselt on need mõne turismifirma promo ja paar teletöötajat saab pisut palmi all puhata ning sekka tööd kah teha. Vaadata on need sama huvitavad kui iga teise suunamudija Instagrami-pildid. Ainsana on mulle eestlaste kaugetest retkedest muljet avaldanud “Kahe kange” reisid ja Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaare pere seiklused võõrsil. Roald Johannsoni vastu on mul suur respekt. Tegemist on ühega vähestest saatejuhtidest, kes ERRist kommertskanalisse tulnuna mingit soojendust vajamata kohe särama lõi. Talle osaks langenud auhindade ja nominatsioonide sadu on kahtlemata teenitud. Inimene oskab saadet juhtida, mõjub ekraanil sümpaatselt ja siiralt - mis sa ühelt inimeselt muud ikka oskad tahta?

“Roaldi retked” on võtnud plaani näidata, mida teevad eestlased võõrsil. See ei ole teleekraanil mingi uus teema, aga ikkagi tundub juba ideena huvitavam kui lihtsalt võõraid ookeane, mägesid, džunglit ja linnu imetleda ehk teha kasinamate vahenditega saadet, mida National Geographicu kanalilt näeb palju võimsamas esituses. Esimeses saates tutvustati jumalakartlikku perekonda, kes elab Lõuna-Ameerikas Ecuadoris džungliservas. Neil on uue kodu aias oma väike kohviistandus ja kass nimega Väino. Üks läbiv häda, mis Roaldi puhul närvidele käib, on komme aina esitada ühte ja sama küsimust, kuni inimene on juba mitu minutit aina jauranud sama juttu, mis sai juba esimese lausega klaariks. Ah müüsite kogu oma vara maha? Ah ikka kogu oma vara? Ah soo, ahaa, või et kogu oma vara lausa müüsitegi maha, tõsi, jah? Aa, seintel on teil siin hallitus? Ah tõesti ikka hallitus või? Püha püss, ongi hallitus? Kuulge, televaataja ei ole poolkurt. Ja kogu aeg köögis võileiva järel ka ei käi. Küll ma aru saan ühestki korrast, küsi nüüd mingi uus küsimus!

Seotud lood:

Kaua ma vahin teiste tube ja mööblit?

Esimene saatekolmandik on jube tüütu, kui aus olla. No mis ma ikka käin toast tuppa ja vahin teiste inimeste mööblit? Kui tahan teise eestlase kraami näha, lähen Ikeasse ja kõik on selge. Selleks ei pea ometi keegi kaameraga Ecuadori põrutama. Skaibitakse vanaemale, kes loeb muinasjuttu - tore küll, aga jälle, kas selleks oli vaja Ecuadori minna? Skaibitakse isegi Tallinnast Tartus või Hiiumaal elavale vanaemale. Kui juba nii kaugele sõidetud, siis ehk keskenduks ikka sellele, mida on võimalik näha ainult sellel maal, erilisele ja erakordsele.

Teine kolmandik on juba huvitavam. Pereisa selgitab, kuidas ta Jumalaga suhtleb. Lahe oli näha ka vabas õhus toimivat erakooli. Kohilast Ecuadori tõi need inimesed pereema nägemus - sa püha püss! Olen igati selle poolt, et kristlasi meedias ka normaalsete inimestena presenteeritakse, mitte ei kõnelda usust ainult seoses Varro Vooglaiu ja ühe erakonnaga. Nähku pealegi nägemusi - mis see minu asi on öelda, kas see on võimalik või ei. Aga nähtu põhjal tundub sümpaatne pere, mis võiks olla iga teine Eesti talupere, kui nad ainult ei elaks teisel pool maakera. Kui pereisa räägib oma äriideest seoses bambusega, paneb see mõtlema, kui hästi armuline issand inimeste teid, töid ja tegemisi korraldab. Oli siis reisi ettekäändeks nägemus või hoopis see bisnis? Mine võta kinni. Ilmselt mõlemad.

Enne saate lõppu jõuab pähe tulla mõte, mis ei ole, tõsi küll, mingi uus mõte Eesti saadete puhul - miks küll saated, mis oleks pooletunnistena palju tihedamad ja naksakamad, ometi terve tunni peavad kestma? Miks, miks, eks ikka raha… Saan aru küll, aga kahju ikka. Viimane kolmandik on juba sutike ülearune.

Ei ole see maailma huvitavaim saade, pean tunnistama, aga on täitsa tore lihtne meelelahutus argipäeva õhtul. No miks ka mitte? Ehkki “Kaks kanget” ja “Meie aasta…” jäävad ikkagi minu lemmikuteks.

Miks konkurentkanali Libe ei võiks sama teha?

Mõtlesin Roaldi saadet vaadates sama, mida olin eile mõelnud TV3 uut õhtust telemagasini “Duubel” vaadates. Miks ei võiks Taavi Libe hoopis selliste saadetega tegeleda nagu Roald? Miks sihuke raiskamine diivanisaate näol, kui juba on ERR-ist välja tõmmatud veel üks andekas inimene, kes oma ajalehekolumnidega on end ka tundliku sotsiaalse närviga mõtleva ajakirjanikuna tõestanud?

Kui Roald oleks Kanal 2-s hoopis “Õhtu” diivanile istutatud, oleksin olnud ju kah pettunud - mäherdune ajakirjanikupotentsiaali raiskamine olnuks see töö peale, mida suudaks teha iga ka teine piisavalt ilus ja hea diktsiooniga poiss. Õnneks on Roaldil oma nišš, mis talle suurepäraselt sobib. Loodan, et Taavi Libe, kes võiks ju olla tema vaste TV3-s, leiab ka oma tee, kus oma võimeid kõige tõhusamalt rakendada.


Saatejuhtimine - 4

Sisu - 3

Meelelahutuslikkus - 4

Võrdluses teiste sarnaste saadetega - 3