ARVUSTUS | Stand-up koomik Daniel Veinbergs: “Kiirtee põrgusse” on tegelikult “Külatee sauna”
Paljud Hollywoodis vändatud kohutavad õudukad on osutunud kassahittideks. Loodetavasti saadab sama edu meie oma õudusfilmi, kuhu castiti rohkem Instagrami-staare kui elukutselisi näitlejaid. “Kiirtee põrgusse” on lihtsalt nii halb, et seda peab nägema.
Filmi eestvedaja Urmas Eero Liiv kirjeldab irooniaga iserahastatud filmi kesist eelarvet: “Kodumaised filmitegijad kaebavad tihti, et raha ei ole. Meil oli raha nagu muda!”
Sageli kulukad eriefektid ja kunst olid filmis ju väga head, probleemsed olid pigem režissööri otsused. Miks toimub kogu sündmustik sajaruutmeetrisel muruplatsil ühe sauna ja lauda keskel? Eestis on hulganisti õudseid mahajäetud kohti nagu näiteks Rummu või Patarei vangla. Võtteplatsiks valiti aga koht, mis jäi isegi Vabaõhumuuseumi kavast välja.
Miks on pooled sõnad kodumaise filmi dialoogist ingliskeelsed? Miks on dialoogides esinev huumor niivõrd persekukkunud ja miks on õudsena esitatud hetked niivõrd naljakad? Filmi jubeduse haripunktis lausus väike Oliver: “Mu ema kägistati ära,” ja inimesed saalis naersid. Poiss oli jumala andekas ja tubli, aga temale kirjutatud sõnad panid pööritama silmi.
Olles juba näitlejate juures: Kersti Heinloo mängis jubeda pahalase rolli tõesti veenvalt. Veider punapea kandis aga filmi oma seljas nagu kirvest: kui pahalast näidata ekraanil liiga sageli, kaob tema ümbert teadmatusest ja müstilisusest tulenev terror. Kes tahab olla nädal aega magamata, vaadaku mõnda Jaapani õudukat, kus kolli näidatakse terve filmi vältel vaid neljaks sekundiks. Kiirtee oli aga õudustemaja, kus kõik tuled põlesid. Eredalt.
Samuti väärib tunnustust peategelane Franz Malmsten, kes tõetruude karjete ning oksendustega suutis meelde tuletada, et tegemist on siiski õudusfilmiga. Nüüd aga tuleb tunnustada osatäitjaid, kes pole elukutselised näitlejad: Kristjan Kasearu tõestas taaskord, et ta on väga seksikas mees ning ma kadestan tema kõhulihaseid.
Birgitte Susanne Hunt loob endale aktiivselt lõdva püksikummiga naise kuvandit ja samal ajal võitleb nii agaralt selle vastu. Minu meelest tuleb Birgittel vihatava inimese roll hästi välja. See pole hoop Hundi isiku pihta, vaid kompliment tema näitlemisoskusele (seda lauset aitas kokku panna minu advokaat).
Paljas Porgand. Sain just teada, et ka tema oli filmis. Tubli naine!
Minu jaoks päriselt ei ole meeldiv maatasa teha ühtegi projekti, kuhu tublid ja andekad inimesed panustasid hulganisti aega, närve ja raha omaenda taskust. Kahjuks isegi fantastiline grimmikunst Edith Elleri poolt ja Tiit Kikase maailmatasemel heliteosed ei lükka mudast välja õudukat, mille stsenaariumis on tehtud saatuslikke vigu. SIISKI, keegi kinosaalist varakult ei lahkunud ning aplaus kestis päris kaua. Film oli valedel põhjustel väga äge.
Kindlasti on Eesti filmimaastik juurde saanud uue alustala ning järgmised õudusfilmitegijad saavad sellelt õppida: kui tähtis on pinevuse ettevaatlik üleskruttimine ning miks jumpscare (loe: ehmatavate) kaadrite ülekasutamine filmi alguses tähendab, et filmi teises pooles vaataja end enam petta ei lase.
