ARVUSTUS | TV3 uus reality “Rannamaja” oli nagu jabur Eesti külapidu, mis ei lõppenud ega lõppenud

 (81)
Anna ka enda hääl!
ARVUSTUS | TV3 uus <em>reality</em> “Rannamaja” oli nagu jabur Eesti külapidu, mis ei lõppenud ega lõppenud
TV3

Tõsielusarjalt eeldan ainult ühte: see peab olema võimalikult jabur, võimalikult naljakas. Et tõsielusarjas keegi lolliks ei jää, on sama alusetu nagu loota, et augustile järgneb veebruar või et Martin Helme läheb juba hommepäev Vabaduse väljakule avalikult vabandama.

Sama mõttetu on arvata, et kui midagi reklaamitakse romantikasaatena, õnnestub see kuidagi nii, et külmkapis poleks viina ega laes valvekaameraid - loomulikult on, sest ilma ju mingit romantikat ei sünni, eriti veel siis, kui majas sebib terve hulk kaamera- ja helimehi. Kes kõiki neid asju loogiliseks peab, ei see ka “Rannamajas” pettu. Etteruttavalt ütlen, et see on vana kooli reality, kus on kasutatud kõiki igas asendis toimivaid töövõtteid, mis on sellele teležanrile iseloomulikud, ning allpool just neist ka ülevaate annan.

Saade ise peaks olema raju Vene reality “Puhkus Mehhikos” Eesti versioon: trobikond inimesi eraldatakse luksuslikku villasse, kus neid ootab ees baaritäis kanget alkoholi ja üks pidu teise järel, kõik see ülla eesmärgiga leida oma elu suur armastus. Kõik klapib - “Rannamaja” osalejad ootab mereäärne villa (kus luksust on ehk veidi vähem ja ka ilm ei paista olevat päris Mehhiko vääriline, sest armastuseotsijad saabuvad jopedes). Aga juba enne esimest reklaamipausi leitakse sügavkülmast tõesti mitu pudelit alkoholi ja kukutakse plaanitsema mida - loomulikult pidu! “Alkohol võib ju majas olla, aga ega me kedagi jooma sunni - kõik on inimese enda vaba valik,” kinnitavad saatetegijad niisugustel puhkudel ingelliku süütusega, aga sundida ei olegi kunagi vaja. See on ju tõsielusaade, issand hoia. Kes küll seal tahaks kaine olla?

Seotud lood:

Alkoholil on ka saates korraldatavatel pidudel ikka sama eesmärk nagu eluski: et osalejad kaotaksid valvsuse ja teeksid kaamerate ees asju, mida nad kaine peaga ei teeks. Ning selle jaoks ongi ootel valmis tubade valvekaamerad.

Kristod ajavad juhtme kokku

Tean seda kõike, sest olen ka ise sarnaseid saateid teinud. “Rannamaja” avaosas nähtu oli mulle juba korduvalt (mõnes teises saates) oma teletoimetajanahal kogetu. Esiteks kujutan ette, kui keeruline oli leida osalejaid. Asi ei ole tingimata selleski, et kardetakse lolliks jääda, vaid võtteperiood on päris pikk kohustus ning paljudel ei ole lihtsalt aega. Eriti raske on telesaatesse romantikat tegema otsida normaalseid mehi. No jumal, neid on isegi väljaspool televisiooni liiga vähe, kõik kobedamad veel võetud (ja vähemalt kümne naise poolt süsteemselt taga aetud) pealegi. Kui kobe mees tuleb telesaatesse, on tema eesmärk enamasti midagi muud kui naine leida. Eks nad ikka kuulsust taha, mida muud. Ja nii tuleks romantikasaadetesse ka suhtuda, vaadatagi juba selle eelhäälestusega, et näe, need seal on kamp kuulsusenäljas inimesi, kes on oma 15 minuti nimel kõigeks valmis.

Saate kolme mehe hulka on sattunud kaks Kristot ja nad lähevad mul kogu aeg sassi, kuigi üks Kristo on saate osalejate suus “See Pikem Kristo” ja teine kas “Lühem Kristo” või “Mini-Kristo”. See vihjab saate ühele nõrkusele: meesosalejate eripäradest ma suurt midagi teada ei saanud, seetõttu tunduvad nad mulle praegu ühesugused nagu kolm paari kaksikuid. Kõrvu jäi, et ainuke mees, kes ei ole Kristo (tema nimi ei jäänud üldse meelde, olin liiga hõivatud Kristodest sotti saamisega), on kunagi kandnud tiitlit “seksikaim tudeng”.

Naisosalejad eristusid paremini: kogenud naine Merylin, kuraasikas jutumoor Seidi ja vaikne nohiseja Kerli, kelles on ilmselt peidus rohkem kui kahes esimeses kokku. Meestest paistab naistele meeldivat põhiliselt üks - see ainuke, kes ei ole Kristo. Mul hakkas naistest siiralt kahju, kui majja ilmus meesmodelli välimusega youtuber, kes pole keegi muu kui Palja Porgandi elukaaslane Roomet. Porgandile jäi ainult väga napilt tema mees alles, hea meelega oleks saate armuotsijad Roometi püksid kohe ribadeks tõmmanud! Sellise naeratusega meest oleks niisugusesse saatesse tõesti hädasti vaja. Kui võtame näiteks välismaise “Poissmehe” formaadi, pole see grammigi rohkem “tõsielu” kui Eesti suhtereality, aga see pakub teleka ees isukalt sõrmi lakkuvale naisele unelmat - tõeliselt ilusat meest, kes kannab elegantset ülikonda ja kingib punaseid roose.

Miks nad ei võiks kohe paljad olla?

Loomulikult on ühes niisuguses telesaates mängus bassein või kümblustünn. Selle eesmärk on saada švipsis pidutsejad nii paljaks ja märjaks kui võimalik ja filmida sulneid kaadreid naiste kehakumerustel pärlendavatest veepisaratest.

Naisena rõhutan (nagu olen naisteletoimetajana rõhutanud kõigile meesrežissööridele): naisvaatajat ei huvita teleekraanilt palja ihu vahtimine absoluutselt! Eriti, kui see ihu kuulub teisele naisele. Mind ei huvita kellegi rinnad (kui need just võltsid ei ole - siis saaks vähemalt kritiseerida). Tahan hoopis riideid näha - jah, seda viinerina istuvat kleiti ja odava lõikega pluusi näiteks. Loomulikult, et end paremini tunda ja iriseda. Aga saan aru, et mina ei olegi sihtrühm, vaid paljas naiseihu peaks saatetegijate kujutluses meelitama teleka ette väga haruldase liigi - meessoost televaataja, kel on ihaldusväärse reitingunumbri kujunemisel oluline roll. Oleme harjunud mõtlema, et kui mees juba kord ekraani ette istub, olgu ekraanil vähemalt soft-porno.

Kui Paljast Porgandist juba põgusalt juttu tuli, tekkis veel üks küsimus: kui tunniajalise saate eesmärk on saada osalejad paljaks ja üksteisega amelema, miks nad siis juba saatesse tulles paljad ei võiks olla, et amelemise juurde jõutaks väheke rutem? Järele mõeldes tundub välismaal juba ammu proovitud formaat “Alasti kohting” (“Dating Naked”) kõige loogilisem suhtesaade - paljaks kiskumise protsessiga pole vaja enam jännata. (Seda saadet on mu teada Eestis ka plaanitsetud, ainult kes selles küll osaleks? Teiseks tähendab see lõputut montaažis jauramist, sest privaatsed kehaosad ekraanil päris vabalt tilpneda ei saa, need tuleb hägustada. Kolmandaks on paljukannatanud eestlane siiski küllalt konservatiivne ja reklaami müüa oleks vist päris raske.)

Tekk juba liikus, uih!

Võtsin alasti kohtingusaate jutuks, kuna see oleks meie televisioonis midagi enneolematut. Järgnev jutt ei käi ainult “Rannamaja” kohta, aga: teletegijad võiks juba kord loobuda fraasidest “enneolematu eksperiment” ja “Eestis esmakordselt”, kui midagi erakordset tegelikult pakkuda ei ole. Olen ka ise piisavalt promotekste kirjutanud ja tean, et selliseid hüperboole oodatakse, aga see kütab vaatajate ootused ilmaaegu üles.

“Rannamaja” on okei reality, mis pakub kõike niisuguses žanris ootuspärast ning juba esimeses osas on selge, et intriigid ja pisarad ei jää tulemata. Aga see ei ole oma žanris ka midagi ainulaadset - paaridesse on inimesi sobitatud ennegi ja tegelikult ei ole mingit sisulist vahet, mis keskkonnas seda teha, ja ka valvekaameraga toas rütmiliselt tekki liigutatud on varemgi. Lepime kokku, et kuni keegi ei julge ette võtta eelmainitud porgandpaljate osalejatega formaati, me millestki enneolematust siiski ei kõnele. Teki all sebivaid inimkehi vilksatab juba esimeses osas, aga pean ausalt tunnistama, et minu südant see erutusest puperdama ei pannud. Ma olen juba kalestunud ja kõike näinud. Et mind raputada, on vaja midagi enamat.

Kõige rohkem loodan “Rannamajja” musta hobusena suhteid sassi lööma tulnud nurjatust Adast, kes tõi endaga juba draamat ja pisaraid, mis ei tundunudki näideldud, vaid puha ehtne (ma ainult suutsin sassi ajada, kas nuteti mõne Kristo või hoopis Mitte-Kristo pärast?). Ada, pane tähele, ma tahan korralikku kassikaklust! Need mehed mind nagunii ei eruta, ehkki võib-olla tuleb mõne järgmise peo käigus mängu ka must täkk. Üldiselt on see saade oma alkoholi, napsiste suudluste ja kabistamiste, sellest võrsunud draamade ja teki all sahistamisega mitte Mehhiko puhkus, vaid Eesti külapidu, mis ilmselt jätkub lakkamatult osast osasse.

Ja et “Rannamaja” ei jää selle sügise ainsaks tõsielusaateks, seejuures ka mitte ainsaks suhtesaateks, võib veel kuulutada, et tõsielutelevisioon on sel sügishooajal tegemas tugevat comebacki. Kas see aga näitab kõigest kanalite eelarvete nappust (tõsieluformaate on lavastuslikest odavam teha) või hoopis midagi muud - näiteks tüdimust kujutlustel ja illusioonidel põhinevast netimaailmast ning igatsust lihtsa ja vahetu kontakti järele?

Saatejuhtimine - saatejuht puudub

Sisu/sisukus - 3

Meelelahutuslikkus - 4

Võrdluses teiste saadetega - 3

Kuidas meeldis teile uus saade?