AVALDA ARVAMUST: milliste emotsioonidega vaatasid, kuidas Kersna isa ja poja kokku viis?
Samal ajal, kui ema poja ära viis, oli isa Karjalas metsa tegemas ning koju tulles ootas teda tühjus. Sellest ajast pole ta oma poega Andrust näinud. Urmas küll kirjutas naisele, et tahaks pojale mootorratta kinkida, kuid naine saatis ta pikalt — nimelt oli tal juba uus mees, lisaks veel üks laps.
Lõpuks lõi isa käega, mõtles küll iga päev oma perele, kuni ühel päeval kuulutati välja saade “Sind otsides”. Mees võttis saatemeeskonnaga ühendust, et oma üle 37aastast poega kordki veel näha.
Kui Vahur Kersna mehele täiskasvanud poja pilti näitas, läks Urmasel silm märjaks. Vähe sellest — poja süles olid ka lapselapsed, kaks tütart. Kui isa oli pildi ära vaadanud, sõnas Kersna, et tal on varuks veel üks üllatus — nad viivad isa ja poja kokku. Seepeale rõõmustas mees nii, et silmad olid pisarates.
Edasi läks pilt kaugele Siberisse, 500 km kaugusele Habarovskist — sõjaväeossa, kus poeg töötab. Kersna rääkis pojale loo ära ja avas arvuti, kust Andrus nägi isa pöördumist vene keeles. Poeg hakkas nutma.
Järgmisena näidati kaadrit taas Eestist. Kersna seisis Andrusega 100 meetri kaugusel majast, kus ta 1981. aastal ema käekõrval ära viidi. Kersna surus tal kätt ja ütles: “Mine otse, pööra paremale ja siis näed oma isa … ” Andrus läks ja isa nähes puhkesid mõlemad mehed nutma.
Hea lugeja, millised emotsioonid saadet vaadates tekkisid?
