Delfi lugejad: "Sind otsides" on ääretult tänuväärne ja vajalik saade
Laupäeva õhtul algas ETVs uus saatesari "Sind otsides", kus avaosas viis saatejuht Vahur Kersna kokku eaka isa ja ta poja, kes emaga 1981. aastal Eestist Venemaale lahkus.
Milliste emotsioonidega vaatasid saadet Delfi lugejad?
Palusime inimestel pärast saadet arvamust avaldada ja kommentaaride arv, mis loole laekus, oli meeletu. Tunded, mis telerist nähtust tekkisid, olid enam kui soojad.
"Mulle tohutult meeldis. Kahju pojast, sest Eestis oleks tal parem elu olnud," arvas üks lugeja. Väga paljud olid temaga päri.
Inimesed kirjutasid, et ehk paneb saade mõtlema unarusse jäänud ja unustatud lähedastesse ning kalleid inimesi enda ümber rohkem märkama.
"Seoses Urmase ja Andruse looga tean sarnast lugu, kus üks praegu juba vana mees, on umbes samas situatsioonis kaotanud suhted oma tütrega. Kuid ta pole kunagi rääkinud, et ta tahaks oma tütrega kohtuda või siis kahetsenud, et ta ei tea temast midagi. Olen tihti mõelnud, mida tunneb ta oma südames. Kas ta mõtleb sellele, et kusagil on tal tütar, keda ta ei tunne? Kas ta oma hingest on tahtnud temaga kohtuda? Kahjuks pole ta seda küll mitte kunagi välja näidanud. Nii palju kui mina tean, siis süüdistab ta oma naist, et ta tema juurest ära läks ja seetõttu pole hoolinud ka oma tütrest. Sellised on need lood ja inimesed. Kuid tõesti on hinge kosutav vaadata hästi lõppenud lugu," kirjutas Maribell.
Teine saatevaataja arvas aga, et sellist saadet oli Eesti ühiskonnale juba ammu vaja: "Kui ühelegi lapse maha jätnud isale tuli meelde tema laps ja ta homme helistab talle ja saab kokku, kui üksainuski ema nuttis, kes on oma laste isa juurest lahkunud või üks ema, kes takistab lapse kohtumist isaga, kui üksainuski laps, kes pole oma isalt ammu küsinud kuidas ta elab - seda homme teeb, kui ükski ettevõtja tuli mõttele, et tegelikult polegi tähtis, et selle aasta kasum on väiksem vaid ta on õnnelikult oma lastega, kui ükski töötu või töötu naine leidis, et siiski tähtsam on see, et pere on koos - siis OLI seda saadet VÄGA vaja. Ma millegipärast loodan, et neid kõiki oli palju rohkem, kui üks. Armastust kõigile!"
Paljudele tõi nähtu aga mälestusi iseenda elust ja minevikust. "Vaadates saadet tuli meelde oma lugu lapsepõlvest. Ema läks koos väikese õega Lätti ja oli seal üle kolme aasta. Mina jäin vanaemaga. Kui ta siis sealt tagasi tuli ja me kokku saime kolme aasta pärast, olime mõlemad pisarais ja rääkimisest ei tulnudki midagi välja sellel päeval. Aitäh saate tegijaile!" kirjutas Iki.
Saatejuhina sai ohtralt kiidusõnu ka Vahur Kersna, kes lugejate sõnul "oskab ka vaikivad hetked rääkima panna". "Õnneks on nüüd televisioon oma olemasolu ka täiega õigustanud. Teadvustades inimlike väärtuste olemasolu ja hindamist, liigutades hingi väga tugevalt ja õiges suunas. Väga hea tõesti, et just Kersna seda teeb, sellesse saatesse on tema ainuõige!"
