25 aastat Kinoliitu juhtinud Kaljo Kiisalt töö üle võtnud Mark Soosaar meenutab keerulist üleminekuaega aastatel 1987 — 1989, Jaan Ruus vaeb EKL kõrg- ja madalseise kineastide endi ja ühiskondlikust vaatepunktist, Arvo Iho meenutab EKL panust Eesti filmihariduse käivitamisel 1992. aastal, Mikk Rand küsib „Quo vadis, kinoliit?“, Peeter Brambat meenutab kinoliidu ettepanekuid rajada Talllnna Kinomajja toimivat filmikultuuri keskust. Avaettekanne „50 pluss 50“ on Eesti Kinoliidu juhatuse praeguselt esimehelt Jaak Lõhmuselt. Kõnekoosolekut ohjab Rein Karemäe.

EKL eelkäijaks 1962. aastal loodud Eesti NSV Kinematograafiatöötajate Liit. Eesti Kinoliidu nime kannab organisatsioon alates aastast 1980. 1981. aasta jaanuarist alates tegutseb Eesti Kinoliit Tallinna Kinomajas. Kinematograafiatöötajate Liidu loomise ettevalmistused algasid 1958. aastal, mil tegevust alustas vastav organiseerimisbüroo. Esimestel kongressidel 1962.a ja 1968.a pandi paika mitmed suunised, millest Eesti filmiloomingus juhinduti aastakümneid, näiteks nõue filmitoomisettevõtetele eesti kirjandusklassika ekraniseeringute loomiseks sõnastati selgelt kohe kinoliidu asutamiskongressil. 1968. aastal toimunud II kongressi on hiljem nimetatud „suure üksiklase kongressiks“, kuna paljud tookord tulipunktis olnud teemad räägiti juba enne kokkusaamist läbi kultuurilehe Sirp ja Vasar veergudel ilmunud arvamuslugudes, diskussiooni avalöögi tegi Lennart Meri paljuski tänaseni aegumatu kirjutis „Suur üksiklane“.

Kinoliit on olnud aktiivne kaasalööja Eesti filmikultuuri(poliitika) suunamisel ka hilisematel aastakümnetel, eriti teguderohke aeg on olnud 1980. aastate lõpust 1990. aastate teise pooleni. Asutamiskongressi järel oli kinoliidul 59 liiget, 2012. aastal on filmitegijate vanima ja arvukaima ühisorganisatsioonil liikmeid 178.