Eesti mehed Hollywoodis 

 (6)
Lustakad jalakesed

Intervjuu kahe Eesti poisiga, kes teevad Hollywoodi kassahitte. Vähemalt osasid neist. Artur Vill (29) ja Anton Vill (27) on 3D-kunstnikud, kes tegid Austraalias mõnda aega arvutimänge, aga on nüüdseks seadnud sihi hoopis glamuursema valdkonna peale.

Kiku ja Veerpalu! Eurovisiooni võit! Arvo Pärt! Keith Siilats ja Jürgen Kaljuvee! Eha Urbsalu! Markko Märtin! Meid on ainult miljoni ringis ja seetõttu on iga eestlase tegemised laias maailmas avalikkuse luubi all. Mõnel juhul tuleb mängu isegi rahvuslik vastutus — mäletate, kui Šmigun jetiga vastu puud sõitis? Siis oli ta kogu rahva ees süüdi. Neid nimetatud eestlasi teab iga kaasmaalane, aga on ka neid, kelle tegudest on vähem juttu olnud, kuid kelle üle tasuks samuti uhke olla. Ikkagi oma mehed.

Kuna käesolev intervjuu ilmub ajakirja filmiosas, pole just raske ära arvata, millega tegu. Artur ja Anton lõpetasid mõnda aega tagasi töö Hollywoodi pingviinimuusikali „Lustakad jalakesed” (Happy Feet, 2006) kallal, mis sai parajaks kassahitiks. Hollywoodi filmiproduktsiooni köögipoolest ja vendade tulevastest plaanidest tulebki juttu.

Alustaks algusest. Nagu Eesti tuntud telesaates küsiti: kes te olete ja kust te tulete?
Artur: Alustasime arvutimängudest. Tegime Bluemooni mängu „Thunder Brigade”. Järgmine suurem projekt oli Hannoveri EXPO Eesti väljapanekukabiini kujundus ja multimeedialahendused. Meie tegime animatsioonid, mida seal projektoriga näidati.

Austraaliaga läks nii, et ma tegelikult tahtsin Ameerikasse tööle minna, aga kogemata saatsin töönäidised ühte Austraalia firmasse. Vahetasin Austraalias neli-viis aastat firmasid, tegin mänge X-Boxile ja Playstationile. Viimane mäng, mille tegin firmas Pandemic, oli „Destroy All Humans” (naer). Anton tuli ka veidi hiljem ühte arvutimängufirmasse animaatoriks.

Kas animaator nagu nukufilmis?
Anton: Põhimõtteliselt küll, aga nukk pole füüsiline, vaid arvutiekraanil, ja seda liigutatakse kaader kaadri haaval. Natuke lihtsam vist kui nukufilmis, sest asju saab tagasi võtta.

Kuidas „Happy Feet” teieni jõudis?
Anton: See oli mõnes mõttes ka juhus. Olen alati tahtnud filmindusega tegeleda ja saatsin katsetele oma portfoolio. Mulle pakuti kaht tööd: 3D ja maalimine. Valisin viimase. Artur tuli teisest firmast ja hoopis teist teed pidi, aga sattusime sinna ühel ajal sama projekti peale.
Artur: Anton teeb maali tablet’iga arvutis valmis ja saadab meile, 3D-inimestele, kes siis teevad selle digitaalseks. Meil on modelleerijad, kes panevad arvutis kokku justnagu savist tegelaste mudelid. Mina olin tekstuurimise osakonnas. Meie ülesanne oli muuta näiteks lumi filmis selliseks, et see paistaks igati reaalne. Seal on sada nüanssi: kuidas lumi valgust peegeldab, mis värvi ta on. Kõige keerulisem on edasi anda seda, kuidas lumi valgust hajutab. Suured arvutid (4000 protsessorit) kalkuleerisid valguse hajumist üle suurte jäämägede.

Kuidas see 3D-animatsiooni tootmisprotsess siis välja näeb?
Artur: Materjal käib kogu aeg edasi-tagasi. Animaatorilt läheb 3D-meestele, sealt suurde n-ö render-farmi, kus see kõik ära renderdatakse, siis leitakse mingid vead ja tehakse muudatused, saadetakse omakorda tagasi ja nii lõputult. Lisaks veel see, et mõnikord kirjutatakse paralleelselt ka käsikirja.
Anton: Osad režissöörid jäävad oma käsikirjale kindlaks, aga meie oma (George Miller, kelle eelmiste filmide sekka kuuluvad kõik „Mad Maxi” osad, „Eastwicki nõiad”, „Babe” jne) muutis seda küll käigu pealt. Lõpus oli oht, et ei saagi õigeks ajaks valmis, aga tegime ööd läbi ja saime hakkama.

Kaua kogu see protsess aega võttis?
Artur: No tootmine kuskil kaks aastat, aga režissöör töötas sellega kokku 5–6 aastat. Alguses oli pre-production, kus pandi paika stiil, misjärel hakati arendama tehnoloogiat ja alles viimasel kahel aastal tegid ligi 200 inimest filmi valmis.

Ka te kasutasite alguses mingit abimaterjali ka?
Artur: Meie firma Animal Logic saatis Antarktikasse kaks ekspeditsiooni, mille jooksul tehti umbes 80 000 fotot. Nende fotode järgi pandi pärast pilt kokku. Ega ise poleks küll kõiki neid värve välja mõelnud, mis valguse peegeldumisel tekivad. Sinised värvid lähevad üle oranžiks — vahepeal ei tundu seal mingisugust loogikat olevat.
Taevast hakati tegema alles päris lõpus. Siis saadeti üks kutt Fidži saarele, et sealt taevas maha pildistada. Pandi kaamera käima − see pildistas iga nelja sekundi tagant ja pärast morfiti kõik kokku. Sellist asja pole varem kunagi tehtud. Nii et kui filmi vaatate, siis lumi on Antarktikast ja taevas Fidžist.

Täispikka inervjuud loe Muusa septembrinumbrist!

value="http://www.youtube.com/v/MAIpBSKJWXM">value="transparent">src="http://www.youtube.com/v/MAIpBSKJWXM"
type="application/x-shockwave-flash" wmode="transparent" width="375"
height="309">