Film "Nakkus" mängib veenvalt lahti ülemaailmse pandeemia leviku!

Filmi "Nakkus" vaatama minejat ei oota ees efektne hi-tech maailmalõpp, millele saab popkorni raginal ja silmade särades kaasa elada!
Ihukarvad tõusevad püsti küll, kuid seda hoopis tänu teema lahkamisele rahulikul ja põhjendatud viisil.

Režissöör Steven Soderberghi ("Erin Brockovich", "Narkoäri") käe all sündinud "Nakkus" kerib end lahti nagu dokumentaalfilmi või ametliku raporti laadselt. Samal ajal liigutakse ka n-ö lihtsureliku tasandil, tuletades osaliselt "Maailmade sõda" meelde.

Lugu algab Beth Emhoffi (Gwyneth Paltrow) naasmisega Hong Kongi ärireisilt koju Minneapolisse. Beth paneb ootamatu kehva enesetunde lennuväsimuse arvele. Ta sureb kaks päeva hiljem kiirabihaiglas, kuid arstid ütlevad tema šokis ja leinavale abikaasale (Matt Damon), et nad ei tea surmapõhjust.

Järgnev katastroof raporteeritakse vaataja ette liigseid emotsioone raiskamata, õõvastava asjalikkuse ja realismiga. Filmistaaride kaasamine aitab kirjeldatava loo valupunkte veelgi tugevamalt vajutada.

Ootamatud lahendused ja tehnilised omapärad (nt. low-key valguse kasutamine) muudavad filmi pigem euroopalikuks. Vaat et täielikult on ära jäetud Hollywoodile meelepärased emotsionaalsed muusikahetked, paranoiafilmidele "vajalikud" sütitavad kangelaskõned ning ka kangelased ise kipuvad must-valge asemel pigem hallides toonides olema.

Millegipärast tõmmatakse filmis vesi peale seltskonnale, mis ajab n-ö oma joru ehk ei tee valitsusega koostööd ja loob erandlikest olukordadest mitte-ametlikke versioone.
Blogipidajast vandenõuteoreetik Alan Krumwiede (Jude Law) muudeti naeruväärseks, rahaahneks klouniks. Nii anti kogu õigus ja õiglus ühele poolele (USA valitsus), mis reaalelus ei pruugi alati kõige tulutoovam lahendus olla.

Sellegipoolest on film väärt materjal neile, kes vähegi püüavad aimata, mida sellised katastroofid endaga päriselt kaasa toovad.