Filmifriigid hindavad: "Lohefilmi" järg tõestab - animafilmid pole tänapäeval enam ainult lastele või ainult täiskasvanutele

 (1)

TV1000 Premimus esilinastub laupäeval kell 20 film "Kuidas taltsutada lohet 2".

"Kuidas taltsutada lohet 2" viib meid tagasi viikingite külla, mille elanikud on pärast sõda draakonitega kenasti rahu teinud ja elavad nüüd õnnelikult ühe katuse all. Ühel päeval selgub aga, et mitte liiga kaugel neist kogub vägesid õel Drago, kelle ainus eesmärk on saada maailma valitsejaks. Ühtäkki ootavad Kokutist ja tema lohet Hambutut ees keerulised valikud, mis viivad nad pea ees uude seiklusesse. Tegemist on DreamWorks’i suurejoonelise järjega 2010. aasta hittanimatsioonile.

DreamWorks Animation, mille üheks rajajatest on Steven Spielberg, on toonud meieni muuhulgas sellised animaseeriad nagu "Kung Fu Panda", "Shrek", "Saabastega kass", "Megameel" ja "Madagaskar".

Mida räägivad filmist Viasati filmifriigid Kristo Kaas ja Mart Raun?

Mart: Filmis on esiplaanil Kokutise ning tema perekonna lugu. Paljuarmastatud lohe Hambutu on seekord üsna taustal. Tegu on palju süngema kogupereanimatsiooniga kui seda on olnud muu DreamWorksi toodang - selles maailmas ei saa keegi end turvaliselt tunda. Ka lavastaja sõnul on teine osa paljuski šnitti võtnud kosmoseooperist “Tähesõjad”: kui esimene “Tähesõdade” film oli üsna kerge ja humoorikas seiklusfantaasia, siis järg oli palju tõsisem ning karakterikesksem.

Seotud lood:

Kristo: Minu meelest on teise osa suurimaks plussiks filmi tehnoloogiline pool. See on esimene projekt, mille raames DreamWorks pani töösse uue renderdamismootori, mis annab filmi visuaalsele poolele - iseäranis sellele, millised näevad välja tegelaste nahk ja näoilmed - täiesti uue mõõtme. Kuigi sul on õigus - võrreldes esimese osaga on ka lugu oluliselt küpsemaks muutunud.

Mart: Visuaalselt on film tõepoolest muljetavaldav ning meenutab oma esteetikalt palju rohkem mängufilmi kui enamik 3D animatsioone. Muideks - nagu esimese osa puhul, on ka siin visuaalse poole konsultantiks meisteroperaator Roger Deakins. Ilmselt on just tänu temale filmitegijad pööranud rohkem rõhku valgusele, värvidele ja atmosfäärile.

Kristo: Tõsiasi on, et praeguseks on animatsioonid arenenud sinnamaale, kus mina ei saa täpselt aru, miks animafilmid ei võiks kandideerida samale parima operaatoritöö Oscarile kui suured eriefektifilmid. Sellest kategooriast on muuhulgas läbi käinud säärased filmid nagu “Avatar” ja “Pi elu”, milles on rohkem arvutigraafikat kui tavalisi kaadreid. Seega piir tavafilmi ja animatsiooni vahel on viimasel ajal niikuinii võrdlemisi häguseks muutunud.

Mart: Sarnane probleem on kunstnikutööga, mis millegipärast traditsioonilises animatsioonis ei saa sama suurt tunnustust kui eriefektifilmides nagu “Avatar” või Tim Burtoni “Alice imedemaal”.

Kristo: Üks asi, millest ma tahan rääkida on see, kuidas tänapäeva animafilmid suudavad tuua kinno või teleri ette nii lapsed kui lapsevanemad. Enne 90ndate keskpaika kippusid animafilmid olema selles suhtes võrdlemisi mustvalged. Pixar eesotsas “Lelulooga” oli see, mis puhus animatsiooni purjedesse värsket tuult lisades nalju igale vanuseastmele. Lisaks on viimase kümnendi parimad animad eesotsas “Wall-E” ja eriti “Legofilmiga” toonud ekraanile üha rohkem sisulist väärtust, mis annab lisaks filmielamusele ka midagi, mille üle pärast seansi lõppu järele mõelda.

Animafilmid täiskasvanutele pole samas sugugi uus asi - “Cool World”, “Heavy Metal”, “Roger Rabbit” (Who Framed Roger Rabbit), “Watership Down” või “Kass Fritz” pole mitte ainult mõeldud täiskasvanutele, vaid pole laste jaoks üldse sobilikud. Teiselt poolt on olukord üsna erinev näiteks Aasia kinos.

Mart: Jaapani anime on tõepoolest väga pikka aega laia ampluaaga olnud - seal leidub filme nii lastele, peredele kui ka ainult täiskasvanutele. Põhimõtteline vahe, millele Hollywood tundub lõpuks pihta saavat on see, et jaapanlased pole kunagi joonisfilmidele lähenenud kui joonisfilmidele vaid kui mängufilmidele, mis on juhtumisi animeeritud.

Võtame näiteks Hayao Miyazaki (“Vaimudest viidud”, “Minu naaber Totoro”) - tema filmide suurim võlu peitub selles, et neid võib nautida nii pere kõige noorem kui vanem liige. Kõige väiksemad saavad nautida üliarmsaid tegelaskujusid ning fantaasiaküllast maailma, teismelistel on võimalik samastada tegelaskujude ponnistustega ning täiskasvanud oskavad näha loos peituvaid erinevaid tasandeid ning hinnata filmi kunstilist poolt. Hea on näha, et DreamWorks üritab kohati seda ka “Taltsutada” seeriaga teha.

Kristo: Kurb asi on vast see, et olemuselt võimaldab animatsioon palju enamat kui film. Kahjuks on animafilmide eelarved nii massiivseks läinud, et tõeliselt originaalse maailma loomine muutub üha suuremaks riskifaktoriks. Näiteks “Kuidas taltsutada lohet 2” eelarve oli 145 miljonit dollarit (esimene film läks maksma $165M). Selle raha eest saaks Eestis järgmised viiskümmend aastat filme teha.

Kas draakonid ja viikingid on sinu meelest muidu põnev ja innovaatiline kooslus?

Mart: Ei tea kas just innovaatiline, aga draakonid annavad filmile kindlasti mütoloogilise fiilingu ja aitavad luua toreda fantastilise maailma. Ilmselt selle pärast tundub “Taltsutada” seeria “Rapuntsli” ning “Lumekuninganna ja igavene talv” (Frozen) laadsete revisjonistlike muinasjutufilmide kõrval heas mõttes traditsiooniline.

Kristo: Draakonid on juba aegade hämarusest kätkenud endas aegumatut romantikat, mistõttu pole juhuslik, et kõik fantaasia “Sõrmuste isandast” “Harry Potteri” ja “Troonide mänguni” on neid paksult täis. Kes meist ei tahaks mõneks ajaks põgeneda maailma, kus võimatu muutub võimalikuks.

Miks ma peaks seda filmi vaatama?

Mart: Väga lihtne - tegemist on kvaliteetse ja tempoka animatsiooniga, mis peaks tervele perele mõnusat meelelahutust pakkuma. Selles on nii huumorit ja seiklust kui ka karakterit ja draamat. Ainult mõne kõige pisema vaataja jaoks võib film veidi liiga süngeks osutuda.