TV3 neljapäevaõhtuse „Selgeltnägijate tuleproovi” 13. hooaja üks tugevamaid võistlejaid Veet Mano on rahvusvaheliselt tuntud ja kõrgelt hinnatud sensitiiv. 52-aastane ameeriklane asus 1978. aastal elama Indiasse, et õppida maailmakuulsa India guru Osho juures. Tänaseks on Venemaal elav Veet Mano 30 aastat tegelenud meditatsiooniga ning tegeleb igapäevaselt seminaride andmise ja inimeste ravitsemisega läbi Osho mediatsioonide. Eile pakkus mees kõikidele huvilistele osaleda tema seminaril ka siinsamas Tallinnas. Sama võimalus avaneb soovijatele ka homme, 15. mail. Vaata lisa SIIT.

Järgneb intervjuu tõlge:

Räägi natuke oma seminarist. Millest sa rääkima hakkad? Olen kuulnud, et see on natuke armastusest, natuke tanrast, emotsionaalsest vabanemisest. Selline positiivne sündmus.

Olen väga rõõmus, et saan täna õhtul inimestega kohtuda. Ma ei otsusta kunagi enne rahvast nägemata, mida tegema hakkan. Mulle ei meeldi teha plaane ja inimesi sellesse sobitada. Kui olen nendega kohtunud, siis otsustan, mida teha. Saan aru, et Eestis, nagu ka paljudes teistes kohtades, hoiavad inimesed paljut enda sees ja teevad endale niimoodi liiga, surudes oma energiat alla. Aitan neil üht-teist endas vabastada, et saavutada tasakaalu. Minu jaoks tähendab tantra panna inimesi rohkem elusse armuma, et koos õnnelikumad olla. Avada inimeste armastus. On väga ilus, kui inimesed riigis või linnas tunnevad ennast nagu õed ja vennad. Nende ümber on rohkem õnnetunnet ja usaldust. Inimesed on sageli väga üksildased ja üksteisest eraldatud. Nii jääb palju energiat nende südametšakrasse kinni. Kavatsen selle kallal tööd teha, et seda energiat vabastada.

Kavatsen ka tervise teemal rääkida. Minul on vedanud, olen enam kui 30 aastat olnud taimetoitlane. See on terve südame saladus ja pakub kaitset vähi vastu. Naiste puhul on enda vähi vastu kaitsmisel suur tähtsus liigutamisel ja treenimisel. Minu seminaril tavaliselt tantsitakse ja liigutatakse palju, väljendatakse ennast, otsitakse vaikust enda sees, kontakti iseendaga ning üksteisega. Seminar tuleb spontaanne, ma ei mõtle pikalt ette.

Mulle tundub, et eestlased polegi nii kinnised, kui räägitakse. Tuleb ainult õiget võtit keerata ja energia pääseb välja. Ma arvan et nad võivad olla väga ilusad ja lõbusad inimesed. Mitte et kõnnin nagu surnuaeda sisse. Seni tunduvad nad väga kenad inimesed olevat. Paljudes paikades üle maailma soovivad inimesed tunda suuremat emotsionaalset enesekindlust. Paljud kuhjavad tundeid enda sisse. Viha koguneb ka armastatud inimeste vastu ja inimesed satuvad segadusse. Nad armastavad kedagi, aga on nende peale vihased. Kuna nad ei taha viha tunda, siis vihastavad nad enda peale ning ring sulgub. Minu töö on näidata inimestele erinevaid viise, kuidas sellega toime tulla. Kaasa arvatud see, mida nimetan emotsionaalseks spordiks. Näidata, kuidas elada välja oma pinged, aga mitte teiste peal. Kui sul on füüsiline probleem ja arst soovitab alla võtta, minna kõndima või jooksma, siis sa kas sörgid ju trenazhööril või metsa vahel, aga mitte kellegi pealael. Emotsionaalsete probleemide puhul aga arvavad inimesed, et neid tundeid peab kas enda sees hoidma või teiste nina peal välja elama. Tegelikult on olemas viisid, kuidas tundeid vabastada nii, et on lõbus. Inimesed saavad tugevamaks. Igal emotsioonil on oma positiivne pool. Elu ei anna meile midagi, mis meid ei aitaks.

Isegi viha?

Vihal on vägagi oma positiivne pool olemas! Viha aitab meil käia tänaval, sest see kaitseb meid, juhul kui midagi halba peaks juhtuma. Kui inimesed arvavad, et viha on üksnes halb, siis jääb see neisse kinni. Viha on positiivne. Kui inimesed õpivad seda väljendama, võib see olla väga ilus. Nagu vaataks inimest jalgpallimatšil. Kui näiteks ühe mängija meeskond hakkab kaotama ja tal on 30 sekundit aega, et värav lüüa ja leida endas jõud, et seda saavutada, siis tuleb see energia vihast. Niikaua, kuni ta ei löö kedagi teist ja ainult palli, siis suunab ta seda õigesti. See on ilus. Sama õnne, valu ja armastusega. Tuleb vaid tabada, kuidas tundeid tasakaalus hoida.

Vaata pilte Mano külaskäigust teletorni: