Harchenko: lahkus nõrgim paar

Koreograaf Dmitri Harchenko arvates on võistlustants juba kord selline kummaline nähtus, millest on raske aru saada, kas tegemist on kunstiliigi või spordialaga. Viimases saates läks kõik spordireeglite päraselt, sest lahkus kõige nõrgemana mõjuv paar Värnik — Oja.

Võimalik, et kui Värnik oleks Toome eeskujul alustanud oma etteastet odaviskega, oleks tulemus olnud teine.

Kuid seekord läks see võistlus nii ja osalemist jätkavad alljärgnevad duetid:

Koit Toome ja Kerttu Tänav
Kaks uut kava olid minu arust selle dueti parim etteaste terve saate vältel. Juba fokstrott, mille alguses tantsid paar Koit Toome poolt esitava laulu saatel, pani publiku pingsalt jälgima.

Kasutades hr. Taela sõnavara, võiks öelda, et tegemist oli „kena kavaga“. Liikumine oli puhas, rohkete keerukate rütmivahetuste- ja suhteliselt täpse esitusega. Kuid kui nende fokstrott oli kompositsiooniliselt tervik, siis tša-tša-tša jäi minu jaoks aga veidi poolikuks.

Mõlema kava puhul oli väga tore muusika valik, ja mulle tundus, et just see aitas Toomel muusikuna tantsupõrandal end hästi tunda.

Nende tša-tša-tša puudujääki võib aga sõnastada kasutades muusika terminaloogiat — enamuse pop-laulude puhul moduleeritakse viimast refrääni toon-paar kõrgemale, mis viib kuulaja lõpp-akordile. Just sellise tantsulise modulatsiooni puudumine tõi endaga kaasa, et kava mõjus fragmendina, mitte tervikliku numbrina. Omalt poolt ei soovitaks paarile kasutada tõsteid. Mingil põhjusel mõjuvad need alati Koidu ja Kerttu esituses kohmakad ja ei anna esitusele midagi juurde.

Luisa Värk ja Martin Parmas
Paar astus üles aeglase valssi ja pasodoobliga. Saatest saatesse on väga tore jälgida Luisa arengut, mida ka ükski žüriiliige märkimata ei jäta.

Üüratu töö on tehtud Värgi top-line´iga, mida sai ka korduvalt mainitud. Tema selja-kaela hoiak muutub iga esinemisega ideaalilähedamaseks.

Nende aeglane valss mõjus väga ilusana. Oli leitud lüüriline tantsuline kujund, mis sobis paarile ideaalselt — liikumine ja jalgade töö on neil on aga alati puhas.

Pasodoobel jäi aga esimesele kavale tugevalt alla. Vaatamata pasodoobli võimalikule vaatemängulisusele, mõjus see kava igavalt. Kõik oli nagu olemas ja samas ei jäänud midagi sellest meelde.

Peep Vain ja Olga Kosmina
Nii tango kui rumba Vainu — Kosmina esituses olid kirglikud ja jõulised.

Koreoograafiline tekst oli detailirohke ja keerukas. Hästi olid kokku balansseeritud võistlustantsu ja lavatantsu elemendid.

Rumbas oli mehe partii veidi staatilisem, kuid isegi see ei suutnud mõjutada tervet seda koreograafilist tulevärki, mis selle paari etteastetega tavaliselt kaasas käib.

Loodan, et Vainul ja Kosminal jätkub ka edaspidi mõistust, et mitte üle astuda maitsekuse piirist, millele on nad juba väga lähedal.

Ebaõnnestunuks pean ma Kosmina kostüümi tangos, mis moonutas keha proportsioone. Samas, vaatamata hr. Taela kommentaaridele, leian et rumba kostüüm oli sisuliselt õigustatud, sest lähtutud oli mitte võistlus-, vaid lavatantsu kaanonidest.

Kosmina kavades näen ma võistlevat Kosminat kui kunstnikku, kes tahaks läbi tantsu rääkida oma lugu ja Kosminat kui sportlast, kes üritab püsida selle ala nõudmistes.

Mis asi see võistlustants siis on, kunstiliik või spordiala?