„Hukkunud alpinisti hotell” — südasuvise idülli negatiiv
Samas on aastasadade jooksul läbinätsutatud väikerahva kollektiivses alateadvuses juurdunud ka tõdemus, et kui sa üksi võita ei saa, ühine teistega, ja jääd elama. Olete tähele pannud, kuidas eestlane käsitleb näiteks Läti saavutusi? Kui lätlane kaotab, on tegemist „lätlasega”, kui aga võidab, siis „meie lõunanaabriga”. Riikide ja rahvaste vahelised kultuurilised piirid pole alati sealsamas, kus geograafilised. Kui mängu tulevad abstraktsemad väärtused, on ka „piiririkkumine” sagedasem.
Kui muidu on meil selge, mis on eesti film ja mis mitte, siis Grigori Kromanov on alati olnud mõtteliseks pidurdusjäljeks Meie Filmi Ajaloos. On ta siis eestlane või mitte? Kas meil on tema filme õigus ka enda omaks pidada? Osade Kromanovi meistriteoste puhul on asi selge: „Viimne reliikvia” (1969) oli, on ja jääb eesti filmi raudvara hulka, luues üha uusi ja uusi assotsiatsioone „eestilikkusega” nii supermarketis, kus näeme uhkelt kodumaiste toodete hulgas erinevaid „Agneseid” ja „Gabriele”, ning lõpetades karaokesaalide igihalja menüüga, kus kõlavad „kõik need meie lood”. Seda filmi eestlase hinge tagant juba mingi kultuurpoliitilise populismiga sisse ei vehi. Teise Kromanovi teosega, hilisema „Hukkunud alpinisti hotelliga” (1979), on aga hoopis teised lood.
Umbusklik eestlane justkui tajuks mõttelist seost filmi süžee ja olemuse vahel, kus on segamini paisatud „oma” ja „võõras”, „meie” ja „nemad”. „Hukkunud alpinisti hotell” ei kuulu justkui kellelegi ning eksisteerib filmist tuttava alpihotelli kombel uhkes üksinduses omas maailmas. Filmis toimuvatel sündmustel ning esile kerkivatel eetilistel dilemmadel on vähe ühist Sulev Nõmmiku ja „Vanade ja kobedate” igikestva südasuvise Eesti ajatu ja ruumitu mulliga, mis lubab eestlasel end Eestis eestlasena tunda, küsimata, kuidas inimesed seal muinasjutumaal talvel hakkama saavad.
„Hukkunud alpinist” on selle südasuvise idülli negatiiv: inimtühi, elutu ja ebamaine lumemaastik, kus leiab aset erinevate maailmade kohtumine, mille tulemus ei näita inimkonda just kõige positiivsemast küljest. Siin ei grillita kunagi, ja tantsupidu, mida saadab Sven Grünbergi legendaarne „Ball”, on nagu diskoajastu surmatants: psühhedeelsetes värvilaikudes visklevad mehaanilised kehad, kellest osad proovivad filmi sündmuste keerises inimestena näida ja teised inimesteks jääda.
