Ilmar Raagi "Kertu rännak" reisipäevik: Jumalaga ma ei kauple. Vajadusel môistab ta mind ise
Keskpäeval sadas Muhu Katariina kiriku juures vihma. Sadas hoogsalt ja muretult, nagu see eesti suvele kohane on. Kohale olid jôudnud siiski kaks veidrat inimest peale minu.
Kôige pealt kooliaegne hea sôber, keda ma vôiksin pidada oma pôlvkonna parimaks näitlejaks, kui ta just ei oleks läinud ôppima rahandust. Ometi oli tal tagataskus 1985. aasta Vabariikliku kooliteatrite festivali parima kôrvalosa auhind ja seda mäletan mina paremini veel kui tema ise. Einar on ta nimi. Tunnistan, et ta on kôige vähetôenäolisem reisikaaslane pikaks jalgimatkaks, seda enam, et tal on ka tervisega probleeme. Kuid seal ta seisab ja näol on seesama naeratus, mille tôttu ta kooliteatris ja kooliraadios kandis pseudonüümi Uno Rôôm.
Teiseks palveränduriks on tüdruk, kes tutvustab end Sophie’na. Tema naeratab harva ja matkalegi näib ta olevat tulnud rohkem seetõttu, et kusagil mainiti sõna palverännak. Veidi hiljem ta tunnistab, et lootis, et juba esimese päeva vihmasajusse saabub kümmekond inimest, nii et ta vôiks nende hulka ära kaduda. Tema päevinäinud seljakott olevat seevastu aga kuulunud vist isegi Sulev Nômmikule, kes oli olnud nende pere naaber Kadriorus. Jah, näitlejaid ta teab oma vanemate tôttu.
Veel on kiriku juures teinegi koolivend Mehis, kes nüüd peab ajakirjaniku ametit ja siis kui päevavalgus on kustunud, kirjutab ta küünlavalgel surematuid luuletusi ja vist esimest romaanigi. Ta ei räägi sellest praegu kuigi meelsasti, aga ma mäletan, kuidas ma tema kirjandusliku stiili püüdsin keskkooli ajal teinekord jäljendada. Püüdmatult. Veel käisime kooliajal teinekord koos jooksmas kesklinnast jahisadamasse. See oli küll naeruväärselt lühike distants, aga sellle jooksul räägitud jutud meenutasid mulle Villem Grüntal-Ridala mälestusi, kuidas ta seal samas jahisadamas enne revolutsiooni luges gümnasistina Verlaine’i luuletusi originaalis. Nüüd teatab aga Mehis on piisavalt vana oma puudusi tunnistamaks ja ta on matkamiseks juba liiga vana. VANA! Ta on minust vaid 5 kuud vanem.
Mõtlen käigupealt välja veel ühe rituaali, et mitte kohe minna taevast avatud ämbri alla matkama. Läheme kôik altari juurde ja mõtleme ühe meile olulisem môtte. Minu meelest on see parem kui midagi paluda, sest viimane tundub justkui kauplemisena. Jumalaga ma aga ei kauple. Vajadusel môistab ta mind ise. Mõte on aga kui iseenesele sônastatud miski, mille teokssaamine muudaks mind ennastki.
Ja siis tuligi esimene môte. Et filmi ei alustata soovist filmi teha, vaid miski nagu tuksatab seespoolt. Kertu puhul kuulsin ma aastaid tagasi üht lugu täiskasvanud naisest, kes ikka veel kartis oma isa. Ja alles hiljem rabas mind teadmine oma enese ülbusest. Et ka mina vaatan mööda neist veidi teistsugustest inimestest. Asi ei ole isegi selles, et me peaksime kaasa tundma teisele Eestile vôi môistma hulguse rasket elu.
Ei, pigem pean ära tundma kôige lihtsamaid tundeid, mida ka kôik teised vôivad tunda. Kertut peeti imelikuks ja ega keegi ei arvanudki, et tal vôiks sees olla veel midagi muud peale selle, et ta oli ju hulluke. Sealt samm edasi oli kôige inimlikuse naeruvääristamiseni vaid väike tee. Kui ma ise olin poisike, siis oli meil blokkmajade hoovis üks vaimse arengupeetusega noor mees Mati, kes tihti jôlkus koos endast palju nooremate lastega. Meie, teise vôi kolmanda klassi lapsed esitasime talle kord kiuslikult küsimusi, kui palju on kaks korda kolm. Kui ta kohmetunult midagi vastata ei osanud, siis röökisime me lapsed naerda. Aastaid hiljem olin haigla lasteosakonnas ja nägin kord ühest tagumisest aknast, kuidas suureks saanud Mati oli saanud tööd haigla surnukambris. Just oli toodud kastautoga kaks laipa vist eemalt vanadekodust. Laipadel lôualuud seotud valge riidega kolju külge kinni, et suud sôidu ajal lahti ei kukuks. Mati, suur mees, aga tôstis need laibad justkui üksi sealt kastist ja asetas maas ratastega kanderaamile. Kas see tôesti oli vôimalik 80. aastate alguses vôi mängis mu poisikesepôlve ettekujutus mingisugust mängu? Ükskord jälle hiljem, kui ma saatsin juba koolipeolt tüdrukut koju, nägin Mati veidi kühmuvainud kuju üksi tänavapeal kôndimas. Huvitav, kas ta endale naise leidis? Kertu, igatahes armub ja asub ka tegutsema, ehkki kogu külale tundub see peaaegu loomuvastane. See on peaaegu nagu loodusseadus, et need, kes ei ole meiesarnased, ei ole järelikult ka vôimelised tundma kôiki ilusamaid tundeid. Hullem veel, ma tean vähemalt kahe Kroonikas esitletud kuulsa suhteskandaali telgitaguseid, ning sedagi, et ajakirjanikud sugugi loo tegelikke taustasid. Ja kommenteerijad keerasid oma rikutuse piires sinna veel vindi peale, omistades Kroonika artiklite pôhjal inimestele madalamaid motiive, mis ei olnud tôesed, sest ka juba ka artiklid olid läbinisti vigased. ... Kuidagi abitu tundub hüüe, mitte uskuda kuulujutte, sest need on kurja teenistuses. Aga igaüks, kes soovib ise paremaks saada, vôiks kôike teiste kohta räägitavat halba esmalt mitte uskuda. Siis saab Kertu vabaks ja vôib armastada.
Nüüd siis jäi teha veel pilt Muhu kiriku uksest ja läksimegi teele. Pool tundi hiljem tuli päike välja. Kaardi peal maha pandud väikesed teed juhtisid meid metsatukkadesse ja lagendikesse, kuhu ma ei olnud iial sattunud. Esimese mahajäetud talu juures otsustasime, et loeme kokku mitu mahajäetud ja lagunendu talu me reisi jooksul näeme. Kummatigi ei olnud neid Muhus meie tee ääres enam ühtegi. Idülli seevastu ehk liialtki. Korraga oli mul tunne, nagu oleksin taas matkamas Ahvenamaal, Soomes, kus sai käidud umbes 8 aastat tagasi. Kohati on Eesti nagu Soome.
Väikese Väina tammil teeme esimese peatuse, et vihmariided kotti panna ja lühikesed püksid jalga. Sophie proovib koguni veidi plätudega käjja, aga vahetab need poole kilomeetri järel uuesti tossude vastu. Tammil ärkab Einaris Suur – Saaremaa shovinist ja ta vaadeldes aina laienevat roostikku esitab ta retoorilise küsimuse: “Kui Väike Väin lôpuks lôplikult kinni kasvab, huvitav, mis hetkel hakkavad geograafid Muhu ametlikult kutsuma Saaremaa poolsaareks?” See tuletas meelde veel teisegi môttetera. Nimelt ei ole Saaremaa matkaja jaoks suuremat hirmu, kui see, et metsas ära eksides vôid ennast lôpuks avastada Hiiumaalt.
Väikese Väina tamm avati juba 1896. aastal, aga ikka veel suudab loodus seal üllatada. Muidugi olen valmis uskuma, et aastakümneid tagasi murdis rüsijää selliselt tammile, et vaid traktorid suutsid autosid läbi tômmata, kuid Einar räägib, et alles üpris hiljuti oli väina küljetuul tammi peal ühe väiksema ja kôrgema Mercedes bussi lihtsalt külili puhunud.
Kella 19. ajal hakkab eemalt paistma Pöide kirik. Sel samal hetkel leiavad nii Einar kui Sophie, et neil on siiski ka esimesed villid tekkinud. Vaatan Einari jalgu. Ta kannab ôhukesi sokke oma suhteliselt uute matkajalatsite sees. See on halb märk. Tôelised matkasokid on ikka paksemad. Einar osatab, et kui ta peaks lôpuni käima, ju ta siis ikka mône medali ka saab... Sophie jalgu ma ei vaata. Tean juba ammu, et tegelikult on naised matkadel palju vastupidavamad kui mehed ja nende puhul ei rakendu alati ka ôigete matkajalatsite nôue.
Pöide kirik môjub väikese künka peal ebaproportsionaalselt suurena.
Omamoodi on see sümbol regionaalse arengu muutustele. Pöide maalinna oli muistsel Saaremaal üks tähtsamaid ja nii nagu ka Kaarma puhul ehitati just sinna eriti vôimas kirik. Pöides oli seal küljes veel ordulinnus. Ometi ei osutunud see paik enam hiljem “tômbekeskuseks”. Sellest külast ei sirgunud linna ja 19. sajandil, kui kogu Eestis hakkas järsku levima ôigeusk, astus see just Saaremaal väga tihedasse konkurentsi vanema Lutheri usutunnistusega. Pöide kiriku kogudus oli taolise arengu äärmuslikuks näiteks, kus lutheri kogudus kuivas peaaegu olematuks ja suur kirik seisis tihti tühjana. 1940. aasta tulekahju järel lagunes kirik ligi kakskümmend aastat ilma katuseta ja tänagi on môjub see hoone veidi kummituslikult. Mitte ilmaasjata ei ole siin filmitud vähemalt kahe eesti kino suurema müstiku Sulev Keeduse ja Veiko Ôunpuu filmide stseene. Oma aura on seal aga kindlasti olemas. Einar arvas just seal, et on ôige aeg seletada kuldlôike tähendust numeroloogias.
Mina uinusin oma telgis väga kiirelt.
“Kertu rännak” toimub 1. – 7. juulini. Ilmar Raag läbib kogu tee kiriku juurest kiriku juurde jala ning paljud Kertu sõbrad teevad rännaku kaasa tükiti. Tee kulgeb marsruudil Muhu Katariina kirik, Pöide Maarja kirik, Valjala Martini kirik, Püha Jakobi kirik, Kaarma Peeter-Pauli kirik, Karja Katariina kirik, Kihelkonna Mihkli kirik ja lõpeb Karala külas.
