Ilmar Raagi matkapäevik: Kertu rännaku 2. päev, 2. juuli
Teise päeva hommik tabas mind taas Pöide kirikus. Päike, mis muidu meie laiuskraadil tôuseb pigem kirdest, oli nüüd jôudnud täpselt itta ja paistis sisse täpselt altari vitraažaknast. Seal kirjutasin oma päevikut veidi, lootes, et me tegevus ei pahanda kohalikku veidi pühalikku otstarvet.
Eelmis öö jooksul tuli rännaku üks põhjustest jälle mu juurde. See on kui loominguga tegelevate inimeste rängim küsimus – kust ma võtan selle õiguse, et nõuda inimestelt veidi aega oma loo jaoks. Mäletan, et kunagi, kui minagi soovisin näitlejaks saada, siis püüdsin isekeskis vastata küsimusele, miks ma olen õige inimene lavakunsti õppima. See on palju raskem küsimus, kui esmapilgul näib. Nii nagu paljud, arvasin ka mina tookord, et mulle meeldiks elada läbi erinevaid elusid ja ma oleksin valmis kogu oma hinge panema erinevatesse tegelaskujudesse. Kummatigi olid kõik need põhjused väga enesekesksed, sest vaatajal ei pruugi olla ei sooja ega külm Sinu hinge pakkumisest, kui Sa seda ei tee arusaadavas vormis. Praegu ma arvan, et ainuke eetiline mudel loomingu jaoks on kujutada ette sellist olukorda, kus mina saan endast välja anda midagi , mis mind paelub ja see on samal ajal huvitav ka vaatajale, kes leiab, et tänu minule on temagi elu veidi mõtestatum jälle. Ilma vaatajata, ilma suhteta kellegisse teisesse, on igasugune looming vaid tühi töö ja vaimu närimine.
Kertu puhul on mul tunne, et see ei ole loomulikult täiuslik film, aga see lugu on mulle endiselt väga oluline. Nii oluline, et ma olen valmis uskuma, et tegemist on minu parima filmiga. Ainult et töö on jõudnud sinnamaani, et ma ise ei saa enam midagi teha. Film on juba teiste inimeste kätes ja nüüd siis peabki selguma, kas minu äraantud hing on midagi väärt. Oh, oleks nii, et Kertu armastus leiaks äratundmist. Sinna Pöide kirikusse ma selle palve jätaks, sest need, kes on suutelised kaasa elama Kertule ja Villule on minu sôbrad.
Taoliste palvetega on imelik lugu. Enamasti ei kujuta need mingit originaalset mõtet. See on kui lihtne mana, et “lepatriinu, lenda ära, too homme sooja ilma!”, mida me kordame taas ja taas, hoolimata sellest, et me oleme kunagi neid sônu juba lausunud.
Pöide kiriku pastoraadi ees ootas mind aga juba kolm inimest, sest meiega oli liitunud Kätlin, täis tarmukust ja elutahet. Tema töötab teatris No99, kus juhib turundust ja kommunikatsiooni. Imelik isegi, et ma üritasin teda kohe defineerida ameti kaudu. Vaadates tema jalanõusid arvasin kohe, et ilmselt on tegemist tüdrukuga, kellele sport ei ole võõras. Sophie vôttis aga vana olijana puhkusest veel viimast vôtta. Meie toiduvarud olid otsakorral ja seetõttu oli selle päeva üheks teemaks poe juurde jôudmine. Pöide pood oli juba suletud. Kui me ühe rohiva naise käest küsisime, kus siin asub lähim pood, vastas ta, et on soomlane ja ei saa eestikeelsest küsimusest aru. Sophie kordas seejärel meie küsimust soome keeles ja sai ka vastuse, et lähim pood jääb sinnapoole, kust me parajasti tulime. Ja tagasi me ei läinud. Aga huvitav oli ikkagi olla olukorras, kus Saaremaal võid hätta jääda, kui ei oska soome keelt. Selles ei ole midagi loogikavastast, sest soomlased on tõesti ostnud Saaremaale palju kinnisvara.
Veidi hiljem arvas Einar, et talle siiski ei piisaks rännaku lõpus medalist, ta sooviks saada ehk ka Saaremaa kodakondsust. Ja kaugel siis ka see Saaremaa autonoomia veel on? Sophie küsis seepeale, kuidas me sel puhul hiidlaste ja muhulastega läbi saame. Muhulased pidavat olema omad, aga hiidlased on ju lihtsalt naeruväärsed. Miks? nôudis Sophie. Aga seepärast, et see on aksiomaatiline väide, mida ei pea tôestama. See on sama raudkindlalt tõsi nagu seegi, et lätlastel on kuus varvast või soomlased on põdrad. Selle peale teatas aga Sophie, et meie oleme soomlaste jaoks ninasarvikud, ilma et soomlased isegi teaks, miks see nii on. Tôesti veider.
Enne Koigi rabasse pinekut otsustasime siiski täita oma veepudelid, sest isegi kui süüa ei ole, võib läbi raba minek ilma joogiveeta vôtta igasuguse eluisu. Koigi küla lahkes talus oligi kaevuvesi juba kergelt pruun ja kuulutas raba saabumist. Vana daam ulatas meile läbi uksepilu veel ka kopsiku, et meil oleks kergem ämbrist vett ammutada, aga rohkem ta meiega ei suhelnud.
Raba osutus maagiliseks. Ma isegi arvaks, et küllap me eestlased oleme ikka eelkõige rabainimesed. Ametliku raja kaugemas nurgas saabus aga tõehetk, sest meil tuli sealt edasi otse üle raba liikuda. Kuna meid oli vaid neli inimest, siis ma võtsin endale selle vastutuse, et niimoodi minna, samal ajal kui suurema seltskonnaga ei oleks tihanud maastikukaitsealal hordina sammaldel talluda. Aga see minek on ühtlasi ka raske. Nüüd ilmnesid esimesed tõelised erinevused meie matkajates. Tüdrukud läksid iga sammuga aina reipamaks justkui oleks raba ürgne kutse neile väga sisendanud, samal ajal kui Einar väitis, et tal on hing nööriga kaelas. Kui me lõpuks jõudsime teisele poole niidetud heinamaale, mõjus see kui pahvak värsket tsivilisatsiooni.
Ometigi oli tund aega hiljem selge, et Einaril oli jalgade asemele alles jäänud vaid ülisuured villid. Minu kahtlused osutusid tõeks, et valede sokkidega on pikem matk mõrvarlik. Ta hakkas aina aeglasemalt lonkama ja lõpplähendus oli ilmselge. Ta peab katkestama. Minu meelest oli see väga mõistlik mõte, sest ma ise olen ühe varasema matka tagajärjel ligi nädal aega olnud liikumisvôimetu. Nii siis helistas Einar endale auto järgi Tõnja bussipeatusesse.
Kuid ka meile allesjäänutele muutus tee Tõnja külast Valjalani aina pikemaks ja pikemaks. Ühel hetkel otsustasin ma veekord meeleheitehoos lõigata ja see oli õige otsus. Eestis võib sellega arvestada, et ühest küljest ei peaks matkalised tallama heinamaid vôi viljapôlde, aga teisest küljest tähendab tööstuslik põllumajandus, et enamasti on põldude ääres ka traktorite teed. Ja ühte taolist pidi kulgedes saime mitu kilomeetrit otsemini taas.
Valjala kiriku juurde jõudes oli meil jõud ometi otsas. GPS näitas, et olime läbinud sel päeval 28 kilomeetrit. Süüa aga väga ei tahtnudki enam. Pastoraadi perenaine halastas meile ja soovitas eemal telkimise asemel pastoraadi juurde jääda. See tundus aus mõte olevat, sest mängureeglid ju ütlevad, et me kõnnime jalgsi ja teeme peatusi kirikute juures, aga nii nagu ka muistsed palverändurid võime me peavarju siiski vastu vôtta.
