Ilmar Raagi matkapäevik: Kertu rännaku 3. päev, 3. juuli

 (1)
Ilmar Raag
Ilmar RaagFoto: Pressimaterjalid

Kaks päeva enne kui ligi 1000 inimest kogunes eelmisel aastal Saaremaal Lõmala sadamas filmivõtetele, lubas uues Eesti filmi "Kertu" režissöör Ilmar Raag, et kui ilm on selle jaaniöö massistseeni filmimise ajal ilus, siis teeb ta tänurännaku kõikidesse Saaremaa 13. sajandi kirikutesse. Ilm oligi ilus ja Ilmar Raag alustas eile Kertu rännakut, millest peab ka Publikule päevikut. Loe kolmanda päeva muljeid.

***

Kertu rännaku kolmas päev algas väga rahulikult. Saaremaa kaitseliidu ülem, kes juhtus läbi astuma Valjala pastoraadist, laitis maha minu môtte minna otse läbi metsa, nii et tuleks ületada ka Löve jôgi. See pidavat olema siiski päris tôsine veekogu. Mulle tuli see üllatusena, kuna ma olin juba harjunud, et saarlased vôivad ka iga kraavi veidi suurustlevalt jôeks kutsuda. Mängides demokraati ja kuuldes tüdrukute arvamusi, selgus et ka nemad ei ole vaimustuses minu rägastiku alistamise kavast. Otsustamime siis minna väikese ringiga läbi Vanalöve külast.

Kuna Einarit enam meiega matkamas ei olnud, läks hommik paljuski vaikimise tähe all. Mina jôudsin veel märgata Valjala külje all ühte täiesti mahajäetud surnuaeda. Selgus, et see on midagi Eestile iseloomulikku, et esialgu maeti inimesi üsna kiriku ligidale, vahel ka otse kiriku aeda. Kuid Katariina II ajal anti välja ukaas, mille kohaselt epideemiate tôttu pidi surnuaed olema vähemalt ühe versta kaugusel kirikust. Selle tulemusena jäeti pikkamööda môned vanad surnuaiad maha, nii et neis täna kerkivad kummituslikult pôôsaste vahel vaid aadliperede krüpthaudade kiviplaadid, mis muidugi on lootusetult samblaga kaetud. Ka Karja kiriku juures on üks taoline kummituste surnuaed.

Seotud lood:

Vanalôve küla oli ilmutuslik minu jaoks selles suhtes, et ta vastas täpselt külale, mida olin kirjeldanud ühes oma ôudusfilmi stsenaariumis. Üleüldse tundub, vanemad ja arhailisemad külad Saaremaal on kobarkülad. Hiljem, kui arenes pôllumajandus, tuli ka suurem individualism maju üksteisest eemale ehitada. Antud küla puhul aga ilmselt oleks külaelanikele piin, kui nad peaksid umbes poolteist kuud taluma nende keskel üht lärmakat filmigruppi.
Veel lôuna poole minnes tulime läbi Räimaste küla, kus hernhuutlaste ajal oli olnud 600 inimesega kogudus ja palvemaja. Praegu tundus, et vaid kahes talus on seal veel elu. Pietistidest aga ei lôhnagi.

Püha kirik ligidal päevitas üks nastik teepeal. Tervitasin teda ja üritasin talle rääkida lugu imekaunist nastikutüdrukust Kertust, aga siis segas meid üks auot ja nastik siugles ära rohu sisse.
Püha kiriku juures oli meie reisiseltskond järjekordselt roidunud, aga teisalt ootasid seal ees juba kaks uut matkajat- Erle ja Katre. See tekitas elevust, nii nagu ka Einari saabumine autoga. Ta on nüüd meie tugiisik.

Kohalik kirikuôpetaja, Anti Toplaan, töötas parajasti aias pôlvpükste väel. Ta pani ette, et me kôigepealt läheksime omaette kirikusse ja môtleksime seal oma môtted, aga pärast ta on valmis meiega vestlema. Muuhulgas tähendas ta kohe, et igal aastal satub neile môni palverändur. Möödunud aastal oli selleks Naatan Haamer, kes ka lonkas. .... Ahaa, sain aru, et minugi lonkamist on nüüd juba teistele näha. Ometi otsustasin altari ees veel mitte küsida jôudu lôpuni matkamiseks, vaid môtlesin millelegi muule.

Mis on kôige huvitavam filmivôtete juures? Minu jaoks on selleks need hetked, kui näitleja mängib nii, et Sa juba vôtteplatsil saad aru, et toimunud on midagi erakordset. Et kogemata on puudutatud midagi tôelist. Mäletan, et kui mul Klassi filmi ajal filmisime Vanaema ja Kaspari hüvastijätustseeni, siis nööris see pilt mul endal kurku filmimise ajal. Ma tean aga ka seda, et taoline ime ei ole väga tavaline. Selleks on pea alati vaja, et näitleja ise vaimustuks sellest materjalist. Et see muutuks päris tema enda looks.
Sest loomulikult olen ma näinud ka näitlejaid, kes tulevad tööle, et asi ära vormistada.Kertu oligi selles suhtes erand, et ühel hetkel oli mul juba tunne, et minu peamine ülesanne on näitlejaid mitte alt vedada, kui nad on pannud nii palju sellesse loosse. Me kôik elasime Karala külas Mardi turismitalus. See lôi juba omaette kokkukasvamise tunde. Sealt edasi on aga mul meeles, kuidas me paari kriitilist stseeni arutasime ja proovisime eriti Peeter Tammearu pealekäimisel taas ja taas. Ning need stseenid muutusid koos sellega, kuidas tegelased hakkasid näitlejate sees oma elu elama. Mônikord oli see üsna triviaalne. Näiteks oli stsenaariumis kirjas, et Kertu ema sôidab autoga, aga Külliki Saldre ei oska autoga sôita. Seepärast môtlesime välja Kertule vanema ôe, Piret Laurimaa, kes kokkuvôttes lôi nappide vahenditega üsna ärritava väikekodanlase kuju, kes sôidutab oma ema teinekord, teab kôiki oma pere saladusi, aga sisimas ta üheaegselt häbeneb ja pôlgab oma veidi imelikku ôde. Olulisemad muudatused aga oli seotud juba sisuliste küsimustega. Peeter Tammearu mängitud Kertu isa on türann, aga meile môlemale oli selge, et meid ei huvita lihtsalt türann, vaid vaja on teda ka môista. Selle tulemusena ma kirjutasin filmi ajal Tammearule veel ühe armastusmonoloogi, mida ta luges väga môjusalt oma tütrele. Paraku on üpris häbiväärne, et see stseen jäi lôppmontaazhist välja, sest kôik, kes filmi nägid ütlesid, et nad said niigi sellest mehest aru. Ja nüüd pean ma ütlema, et kui näitlejad tôepoolest panid sellesse filmi tüki oma hingest, siis on see film täpselt samapalju nende film, kui minu oma. Ja ma ei tohi seda kunagi unustada. Kôik filmis tehtud vead on minu omad, aga selle filmi meeldejäävad hetked on näitlejate tehtud.

Püha ôpetajalt ma küsisin, et miks on selle kiriku vôlvid nii robustsed vôrreldes kasvôi naabruses asuva Valjala kirikuga. Tuli välja, et Püha kirik sai rohkem kui teised kannatada Liivi sôjas. Teatavasti Kuressaares resideeruv Hertsog Magnus lühikeseks ajaks Eestimaa kuningaks liidus venelastega. Kuna aga Pühal olid rootslased, siis olid vene väed selle kiriku koos inimestega maha pôletanud. Nii kadusid ka kôik raidornamendid ja muu ilu. Aga seda kôik vôib aimata. Keegi kunstiajaloolane olevat vaimustusest peaaegu redelilt alla kukkunud, kui ta krohvi all avastas killukese raidornamendist. Meie aga peame lihtsalt olema hea kujutlusvôimega, et näha praeguse robustsuse taga peent ja kirikut. Nii nagu nende altarimaali taga olevat veel praegugi säilinud teine altarimaal. Omal ajal lihtsalt sooviti midagi moodsamat endise pildi asemele, aga vana maali pärast ära ei koristatud. See olevat nagu sümbolism, kus nähtava maailma taga on alati vaimne maailm. Materjaalne kirik on vaid “taevase Jeruusalemma” sümbol ja kui me altarimaalil näeme Jeesust, siis vôime kindel olla, et tema selja taga on kogu jumalik kolmainsus. Altaril kujutatud inglite skulptuurid olid aga tehtud kohalike meistrite poolt ja nende kohmakad näod on oma naivismis tôesti armsad.

Püha ôpetaja meelitas seejärel meid kavalalt kohaliku pastoraadi mugavuses ööd veetma, aga mulle juba kangastus silme ees, kuidas me graafikust maha jääme ja peame seetôttu viimastel päevadel läbima hiigeldistantse. Nii me jälle asusime teele. Vahepeal saatsime aga ära Kätlini, keda kutsusid muud asjatoimetused ja kes meid embas lahkumisel nii, nagu oleks meie vaikiv kôndimine talle tôesti väga meeldima hakanud. Tore ja väga vastupidav reisikaaslane oli ta igal juhul.

Päike oli loojumas, kui me jôudsime Reo külla. (väga kummaline nimi jälle), kus jäime vett täis karjääri juures laagrisse. Vaid Erle lôi oma suure telgi püsti, aga me teised leidsime Katre eeskujul, et tegelikult vôib ka lageda taeva all magada, kui vihma ei saja. Enne uinumist toimus veel arutelu, miks vôiks ônnelik lôpp filmidel ka tore olla. Sophie ja Erle vaated küsimusele olid tunduvalt nüanseeritumad, kui minu omad, aga et oli ôhtu, siis ühel hetkel ma juba magasingi. Ka sel päeval sai läbitud umbes 28 kilomeetrit.

Vaata pilte: